Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/28/11748252t1h56d1.jpg)
/nginx/o/2019/01/28/11748252t1h56d1.jpg)
Õpetaja vastu suunatud kiusujuhtumite puhul peab kooli juhtkond kindlalt seisma õpetaja seljataga, mis siiski ei tähenda õpetaja ebakompetentse või kohatu käitumise õigustamist, kommenteerib Tallinna Prantsuse lütseumi õpetaja, Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse arendusnõunik Liis Reier õpetajate väärkohtlemist kajastavate lugude valguses.
Statistika on kõva sõna. Martin Ehala esitatud kiusamisfaktide («Väärkohtlemine on ületamas õpetajate taluvuse piiri», PM 22.01) vastu on raske vaielda ja ehk ei peagi. Vaatame siis peeglisse, kuidas on juhtunud nii, et otsime ja ootame kooli õnnelikke autoriteetseid õpetajaid, kes suudaksid teha õppimisest naudingu, ent peame rääkima õpetajaskonnast kui suurimast koolikiusamise ohvrist. Aga me peame sellest rääkima.