Ivan Makarov: surematu polgu märtsidefilee ootel

Ivan Makarov Foto: Erik Prozes / Postimees

Meie valijad ise kannavad iga nelja aasta tagant kätel tagasi riigikogusse inimesi, kes elavad seal juba põlvkonniti ja lahkuvad arvatavasti vaid Tšernenko ja Andropovi kombel lafettidel, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Eesti elanikele sunnitake peale rohkeid ebasõbraliku naaberriigi ideoloogiat levitavaid kanaleid ning manustatav propaganda ei lase televaatajatel kaheldagi Kremli juhtide pädevuses ja «vaenlaste» (sealhulgas ka Eesti) kurjades plaanides. Kui riiklikult kallutatud Venemaa meedias mainitakse kõikjal kurja sõnaga Ukrainat, siis tunduvalt vabamas Eesti meedias on peaaegu sama obligatoorseks saamas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) taunimine.

Süüdistada meie meediat tervikuna kallutatuses oleks ebaõiglane: erinevad «ajakirjandusleerid» peegeldavad enam-vähem kõiki arvamusi, aga jah, tollesamuse kohustusliku elemendiga. Kas tegemist on mingi psühholoogilise nähtuse või lihtsalt parasiitsõnaga, nagu «eks ole», «noh» või «OK», polegi tähtis. Kuid Delfi hiljutine pealkiri «Kellest koosneb EKRE? Liikmeteks on naisi klohminud mehi, ohvreid vereloiku peksnud sadiste, narkoärikaid, roolijoodikuid» (venekeelses versioonis lisati pealkirja ka pedofiilid) on ju lausa vikipeediline. Paljud piirduvadki ammendava sildi lugemisega ja kohkuvad: üheksa tuhat vägivaldset sadisti, narkoärikat ja roolijoodikut on ju jõle jõuk, miks nad kõik veel trellide taga ei ole.