Priit Pullerits.

FOTO: Margus Ansu/Tartu Postimees

Lihtsalt, hirmus lihtsalt oleksime võinud Valdo Randperega kaks ja pool aastat tagasi kõigi poliitikute ja ajakirjanike ning enamiku rahva naerualuseks sattuda. Seda muidugi juhul, kui keegi saanuks teada, millest rääkisime.

Rääkisime nimelt sellest, et vägagi tõenäoliselt võib Donald Trumpist saada Ameerika järgmine president. Tol hetkel ja sellele järgnevad kuudel samuti valitses meedias arvamus – mida toetasid avaliku arvamuse küsitlused –, et valimised võidab kindlalt Hillary Clinton.

Eelmisel nädalal sai Trumpi ametiajast läbi pool. Hillaryst ei räägi ammu enam keegi. Loomulikult on Eesti valimissüsteem selleks hoopis teistsugune kui Ameerikas, et otsida Trumpi üllatusvõidust mingeid paralleele meie tähtsaimate valimiste eel viie nädala pärast. Aga ühte õppetundi tasub silmas pidada küll.

Õppetundi, mille andsid ka britid, hääletades samal ajal, kui Trump oli väljanaerdav autsaider, vastu igasuguseid ootusi Brexiti poolt. Tolle õppetunni võib Ameerika legendaarset pesapallurit Yogi Berrat tsiteerides sõnastada nii: «Miski pole läbi enne, kui see on läbi.» Ehk teisisõnu: ärge uskuge liiga palju valimiseelseid küsitlustulemusi, sest lõplik tõde selgub ikkagi alles 3. märtsi hilisõhtul.

Viis nädalat valimisteni on piisav aeg, et erakonnad võiks oma lootusi õõnestada või õõnestada lasta.

Vaadake kas või seda, kui palju erinevad eri firmade küsitlustulemused üksteisest. Kaks nädalat tagasi Postimehes avaldatud Kanter Emori uuring näitas, et Reformierakond on toetajate arvult Keskerakonnast mööda läinud, protsentides väljendatuna 24:23. Samal ajal avaldatud Turu-uuringute ASi läbiviidud uuringust ilmneb aga, et Keskerakonda toetab 26 protsenti valijaid ning Reformierakonda ainult 20 protsenti – ehk sama palju nagu EKREtki.

Suuri ja raskesti põhjendatavaid kõikumisi on esinenud teistelgi erakondadel. Mäletate, kuidas letargilisel suvel hüppas EKRE toetus ühtäkki 17 protsendilt 22-le? Kõik kratsisid pead, vähestel leidus seletusi. Veidi kergemini, kuid sugugi mitte ammendavalt seletatav on Isamaa toetuse tõus eelmise aasta viimasel kuul hädiselt viielt palju kindlama kaheksa protsendini (kas tänu minister Urmas Reinsalu võitlusele rändepakti vastu?) ning sotside langus sügiseselt 13-14 protsendilt aasta lõpuks alarmeeriva üheksa protsendini (kas Jevgeni Ossinovski pikaajalise alkoholivastase võitluse vili?).

Viis nädalat valimisteni on piisav aeg, et erakonnad võiksid oma lootusi õõnestada või õõnestada lasta. Keeruline on prognoosida, milliseid tulemusi annab näiteks ajakirjanduse ja enamiku erakondade järjest tihenev turmtuli EKRE pihta.

Ammugi ei tea keegi ette öelda, millist komprat kelle kohta halastamatu valimisvõitlus veel rahva ette lennutab. Küll on näiteks teada, et uuringufirma Norstat küsitluse andmeil kukutas Eesti 200 oma eestlasi ja venelasi lahterdava plakatiaktsiooniga toetuse valimiskünnise alla, kahele protsendile.

Aga see ei tähenda, et sinna see jääbki. Järgmistel nädalatel on kindel vaid üks: ei lähe 3. märtsil nii, nagu küsitlused ütlevad. Taevale tänu, et ei lähe. Sest muidu poleks valimistel ju mõtet.