Venezuela president Juan Guaidó.

FOTO: Andrus Peegel

Veel kolme nädala eest oli Juan Guaidó isegi Venezuelas võrdlemisi vähe tuntud poliitik, kellest sai rahvusassamblee spiiker pigem kogemata, sest kõik teised opositsiooniliidrid on vahistatud või eksiilis. Tema otsus kuulutada end riigipea Nicolás Maduro asemel Venezuela presidendiks tõi talle aga päevapealt ülemaailmse kuulsuse.

Karismaatiline ja noor, vaid 35-aastane Guaidó lähtus oma otsuses Venezuela põhiseaduse punktist, mille järgi saab rahvusassamblee spiikrist president siis, kui riigis valitseb võimuvaakum. Opositsiooniliidri sõnul pole Maduro õiguslik president, sest saavutas võidu ebaausatel valimistel.

Kahtlemata vajab hüperinflatsiooni, toidupuuduse ja ravimite nappuse tõttu kannatav Venezuela muutust. 2013. aastal esimest korda presidendiks saanud Maduro on viinud piirkonna ühe jõukaima riigi majanduse halva juhtimise ja vohava korruptsiooni tõttu vabalangusesse ning sundinud ligikaudu kolm miljonit venezuelalast minema pagulasena mujalt õnne otsima.

Ent kas Guaidó samm end presidendiks kuulutada aitab Venezuela madalseisust välja tuua või oli see hooletu avantürism, mis suurendab riigis katastroofi- ja kodusõjaohtu, nagu arvab osa kriitikuid?

Asjaolu, et Guaidóle avaldas kiirelt toetust USA president Donald Trump, tekitas paljudes kahtluse, et opositsiooniliidri samm oli suurriigiga kooskõlastatud. Samuti tuletas see valusalt meelde aegu, mil Ühendriigid kippusid aktiivselt Lõuna-Ameerikas toimuvasse sekkuma, ja nii ongi Maduro, keda ähvardab troonilt tõugatu staatus, veendunud, et tegemist on Ühendriikide koordineeritud riigipöördega.

Seejuures on Ühendriigid lubanud Venezuela võimuvahetuse tagamiseks kasutada kõikvõimalikke diplomaatilisi ja majanduslikke meetmeid ning sõjalist sekkumist ei ole välistatud. Viimane tooks niigi kannatavale riigile ja laiemalt kogu piirkonnale kaasa määramatuid kannatusi.

Venezuelas toimuva järeltõuked ulatuvad aga Ameerika maailmajaost kaugemalegi ja on põhjustanud polariseerumise, mis meenutab omaaegseid külma sõja vastasseise. Kui Ühendriigid, Kanada ja mitu Lääne-Euroopa riiki seisavad Guaidó selja taga, siis Venemaa, Hiina, Iraan ja Kuuba toetavad Maduro jätkamist.

Ent kui noorel opositsiooniliidril tõesti õnnestub riigijuhtimine üle võtta, siis kas varem pigem häbelikuks kõnepidajaks peetud mees suudab end muudatuste elluviimiseks kehtestada või on ta laps, kes poliitikasse mängima tuli, nagu Maduro oma vastast iseloomustas?

Ise nimetab Guaidó end uhkelt ellujääjaks, sest tema perekond elas 1999. aastal üle ühe Venezuela kohutavaima loodusõnnetuse läbi aegade – Vargase osariigi üleujutused, milles hukkus kümneid tuhandeid inimesi. Erinevalt paljudest Venezuela poliitikutest pole Guaidó sinivereline, vaid pärit lihtsast perekonnast ja võiks seeläbi venezuelalastele sümpatiseerida.

Esimesed sammud poliitikas tegi ta juba ülikooliajal, mil õppis tööstusinseneriks ja protestis riigi tollase presidendi Hugo Cháveze katse vastu kontrollida meediat. Ta kuulub gruppi, kes 2009. aastal asutasid erakonna Voluntad Popular (Rahva Tahe) ja tema suurima plussina nähakse võimet Venezuela lõhestunud opositsiooni ühendada.

Kuid tema teel Maduro kukutamiseks seisab üks oluline takistus.

Guaidó lühiajaline vahistamine jaanuari keskpaigas näitas selgelt, kui kõikuv on tema positsioon olukorras, kus režiimil on ulatuslik võim politsei ja sõjaväe üle, ning paraku pole uus liider astunud piisavalt samme selleks, et meelitada relvavõime Madurole selg pöörama ja enda poole üle tulema.

Kahtlemata pole tegemist kerge ülesandega, sest poolevahetus seaks ohtu ülejooksikute senise majandusliku ja poliitilise positsiooni ning nad võidakse vastutusele võtta Maduro režiimi toetamise eest. Ent 27 mässulise sõduri katse vallutada sõjaväe juhtimispunkt riigi pealinnas Caracases näitab, et sõjaväe toetus Madurole pole täiesti murenemiskindel.

Kahtlemata ootavad ees pingsad ajad, mil saame näha, kas olukord suudetakse lahendada nii, nagu see Venezuelale kõige kasulikum oleks – kukutades Maduro lõplikult, samas rahumeelselt ja Ühendriikide sõjalise sekkumiseta.