/nginx/o/2019/01/25/11742292t1h5361.jpg)
«Klassikokkutulek 3: Ristiisad» lõpetab publikumenuga mõõtes fantastiliselt eduka komöödiafilmide sarja. Eelmised filmid on linastudes kinorekordeid löönud ja pole põhjust arvata, et kolmas selles suhtes viletsamaks jääks.
«Klassikokkutulek 3: Ristiisad» lõpetab publikumenuga mõõtes fantastiliselt eduka komöödiafilmide sarja. Eelmised filmid on linastudes kinorekordeid löönud ja pole põhjust arvata, et kolmas selles suhtes viletsamaks jääks.
Tõsi, Kris Taska produtseeritud «Klassikokkutulekuid» saab Eesti filmideks nimetada vaid suure reservatsiooniga, sest need põhinevad taanlaste samanimelisel algupärandil, mida on edukalt adapteeritud ka Soomes. Lollikindel valik.
Kriitikute suhtumine «Klassikokkutulekutesse» on vastupidine ja nurisetakse, miks Eesti Filmi Instituut sellist ilmselget kommertsi toetab, kui vähene raha (eriti pärast EV 100 filmiprogrammi lõppu) võiks minna pigem festivalikraadiga kunstiteoste toetuseks. Aga «Klassikokkutulekud» tõestasid, et lihtsad publikukomöödiad toovad inimesed kinno ja seetõttu liigub sellesse ärisse nüüd erainvestorite raha. Mis on ju ainult tore.