Hääleandja hakkab valijaid ja kandidaate kokku viima Postimehe veebikeskkonnas.

FOTO: Postimees

Väärtused ja väärtushinnangud on nendel valimistel kindlasti olulisem teema kui eelnevatel. Väärtuste olulisuse tuuma võttis tabavalt kokku president Kersti Kaljulaid eelmise aasta detsembri alguses riigikogu valimisi välja kuulutades:

Üha enam peame mõtlema, milliste väärtustega kandidaat meie ees seisab. Üks asi on valimislubadused ja asjad, millest kandidaadid ise hirmsasti rääkida tahavad. Nad räägivad televiisoris, internetibrauseris, poeseinal, ees ja taga, tänaval, rongis. Aga vähemalt sama oluline on küsimus, kas me suudame ennustada ja hinnata, kuidas käitub üks kandidaat olukordades, mis on täna ettearvamatud, millest me täna ei räägi, sest me ei tea, mida tulevik toob. Selle peale peab mõtlema, sest ettearvamatutes olukordades käitume me alati vastavalt oma väärtuste kompassile.

Väärtused ja väärtushinnangud on ka paratamatult keeruline ja vastuoluline teema. Postimehe Hääleandja on üks võimalik rakendus, mis viib kokku valijad ja kandidaadid nende väärtushinnangute alusel. Ükskõik, millised need ka ei oleks. See koosneb paarikümnest küsimusest, mis puudutavad põhimõttelisi ning paratamatult raskeid küsimusi välispoliitilistel, sotsiaalsetel ja majanduslikel teemadel. Selliseid küsimusi, mis valijad kõnetaksid, ei ole lihtne määratleda ning nagu viimased päevad on näidanud, siis erinevate erakondade kandidaadid on leidnud, et mõni nendest küsimustest, mis selle rakenduse jaoks sai välja valitud, võiks teistmoodi olla.

Kui keskenduda valimisprogrammidele ja spetsiifilistele valimislubadustele, siis iga erakonna lubaduste paketist võiks leida nii selliseid, millega kõik valijad enamasti nõus oleksid, kui ka selliseid, mille puhul oleks ilmselge, millisele erakonnale see konkreetne lubadus kuulub. Kuid need kas ei erista valijaid ja erakondi üksteisest või mõõdavad lubaduse sisu asemel vastajate juba välja kujunenud erakondlike eelistusi. Ning valimiskampaania möödudes vajuksid nad enamuses unustuste hõlma, sest tuleb hakata lahendama veel ettenägematuid ja sõnastamata probleeme. Üldisemad, väärtushinnanguid ja põhimõttelisi seisukohti puudutavad teemad võimaldavad vaadata üksikutest probleemidest kaugemale.

Hääleandjas sisalduvad küsimused on valitud välja minu ja Postimehe toimetuse poolt ning oma ettepanekute tegemisel lähtusin neid samu teemasid puudutavatest väärtushinnangute küsitlustest, mida on aastate jooksul AS Turu-uuringutelt tellinud Ühiskonnauuringute instituut. Need küsitlused on suures osas kopeerinud teistest rahvusvahelistest uuringutest võetud väärtushinnangute küsimusi. Selle instituudi nimi tekitab paljudes aga vastureaktsiooni maailmavaatelistel alustel. Kuid küsija maailmavaade ei määra vastaja vastuseid ning Turu-uuringud kui küsitluste läbiviija on alati taganud küsitluste kvaliteedi. Teades valijaskonna üldisi hoiakuid on võimalik valida välja teemad, mis oleksid korraga nii olulised kui ka piisaval määra eristavad. Nii sündisid need paarkümmend küsimust, millest praktiliselt kõikide puhul on näha, et valdava enamuse valijate jaoks on need teemad olulised ja neil on nendele vastus olemas. Vastuseid on igasuguseid, kuid samas on erinevate erakondade toetajate hulgas väga märkimisväärne kokkulangevus. On erinevusi, aga ka ühist pinda on palju.  

Eriti on tekitanud arutelu küsimused abordi ja perekonnaelu kohta. Küsimus «Kas abort on vastuvõetav pereplaneerimise meede?» hindab vastaja suhtumist aborti kui sellisesse, kui õigustatud ja tavapärane see peaks olema. Praktiliselt sama küsimus sisaldub Maailma Väärtushinnangute Uuringus (World Values Study), mis küsib, kas abort on õigustatud (justified) ilma midagi täiendavalt täpsustamata. Kusjuures siinkohal valitud sõnastus, mis lisab «pereplaneerimise meede», täpsustab seda sõnastust, viidates abordi kasutamisele tavapärastes olukordades ning palju enam segadust tekitav oleks küsida üldiselt «Kas abort on õigustatud/vastuvõetav?». Siinkohal valitud sõnastus ei küsi midagi selle kohta, mis peaks olema riigi roll selles, sest väga vähesed oleksid nõus, et riik peaks seda piirama või lausa keelama. Praktiliselt mitte keegi ei oleks nõus sellega, et abort ei tohiks olla lubatud. Riigi rollis ei ole küsimus. Eelnevalt läbi viidud küsitlusest on näha, et valijad praktiliselt kõik peavad seda teemat, nii nagu ta selle rakenduse jaoks sai sõnastatud, oluliseks ja jagunevad selle osas pooleks.

Teine palju negatiivset vastukaja tekitanud küsimus oli «Kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele?». See küsimus ei eelda, et on kaks ja ainult kaks valikut – kas karjäär või pere – vaid püstitab hüpoteetilisel olukorra, kui peaks selline dilemma tekkima. Loomulikult on see erandjuht, sest enamasti me näeme, et on väga edukalt võimalik ühildada mõlemad. Samas me teame või aimame, kuidas mõned tööandjad suhtuvad skeptiliselt naistesse, kelle puhul on «oht» rasedaks jääda. See on teema, mida on valus puudutada ja millest me ei taha rääkida. Loodetavasti juhtub seda üha vähem ja vähem, aga kuidas suhtuda sellesse, kui mõni naine peaks ennast sellise dilemma eest leidma – kas karjäär või lapsed? Taas, eelnevalt läbi viidud küsitlus näitas, et umbes kolmandik valijatest arvab, et see oleks õige ja natuke üle poole arvab, et see ei oleks õige. Kümnendiku jaoks pole see teemaks.

Kuna see teema puudutab hüpoteetilist olukorda, millega paljud inimesed reaalselt kokku ei puutu ja millega on inimestel keeruline samastuda, siis oleme otsustanud selle küsimuse rakenduse lõppversioonist välja jätta.

Postimees on palunud riigikogu valimistel kandideerivatel kandidaatidel ära täita niimoodi koostatud küsimustik, mis puudutab nende seisukohti erinevates majanduslikes, sotsiaalsetes ja välispoliitilistes küsimustes. Kõik küsimused on otsekohesed kas-küsimused, kuigi vastuse leidmine võib nõuda natuke järelemõtlemist. Iga vastaja saab valida, millised teemad on tema jaoks ebaolulised (vastusevariant «See teema ei ole minu jaoks oluline») ning oluliste puhul väljendada oma positiivset («Jah» ning «Pigem jah») või negatiivset («Ei» ning «Pigem ei») seisukohta. Kõik on oma vastustes vabad ning see, kui suur on kokkusobivuse määr, sõltub ainult kandidaadi ja valija jaoks olulistest teemadest.

Mõned nendest küsimustest puudutavad majanduslikke (parempoolseid/vasakpoolseid) või sotsiaalseid (liberaalseid/konservatiivseid) väärtushinnanguid oma mõlemas pooluses. Kas absoluutselt täpselt ja vaidlustamatult? Kindlasti mitte, kuid suuna näitavad nad kätte. Nende alusel on võimalik määrata paiknemine poliitilises ruumis.

Loomulikult on see lihtsustus, mille detailide üle võiks lõputult vaielda. Kuid see annab valijale üldise pildi sellest, kus ta nende küsimuste alusel paikneb. Kandidaadi ja valija kokkusobivuse arvutamisel seda lihtsustust ei ole kasutatud ning üldine kokkusobivuse määr põhineb kõikide valija jaoks oluliste küsimuste üksikutel vastustel, mis sisaldab ka vasak-parem või liberaalne-konservatiivne ruumist väljas pool olevaid teemasid. Kusjuures Turu-uuringute läbi viidud neid samu paarikümmet küsimust puudutav testküsitlus näitas, et keskmine Eesti valija on nende põhjal loodud kahemõõtmelise ruumi suhteliselt keskmes. Ta on vaid nõksu vasakpoolne ja nõksu konservatiivne. Kui absoluutskaala keskpunkt on lähedal keskmisele valijale, võib öelda, et lihtsustatud tasandil töötab see päris hästi.

Kohe on see rakendus valijatele kasutatav ning küllap kujuneb huvi suureks. Kasvõi lihtsalt selleks, et erinevate vastustega eksperimenteerida. Igaüks saab ise otsustada, kuidas ja kui hästi see töötab. Ning tutvuda sellega, kuidas see oma arvutusi teeb. Kindlasti on neid, keda tulemus üllatab, aga ka neid, kes tunnevad oma asukoha ära. Ning isegi, kui see ei võimalda kasutajal leida endale kõige sobivam kandidaat (sest paratamatult valitakse ka muu kui üksiku kandidaadi seisukohtade alusel), suunab see inimesi mõtlema ja arutlema lisaks valimislubadustele ka natuke üldisematel teemadel ning korrastama oma poliitilist maailmapilti. Kui on tekkinud arutelu, on Hääleandja juba olulise panuse andnud.