/nginx/o/2019/06/14/12262478t1h918e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11740938t1h3670.jpg)
Meid ümbritsev müra on oluliselt mõjutanud inimese arengut, märgib ajaloolane Riho Paramonov.
Tellijale
Riho Paramonov: kuidas mürast sai mure
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti kirjutas Avo-Rein Tereping («Miks noorte kuulmine on muutunud töntsiks?», AK 19.01) «moodsa aja epideemiast» – kuulmislangusest. Tema tähelepanu oli suunatud mürale, mille ohvriks langeme suuresti vabatahtlikult. Ka vältimatu, linnaruumis kogetav müra on probleem, oli juba eelmise sajandi esimesel poolel.
Eestis 19. sajandi teisel poolel alanud tehnoloogiline moderniseerumine tõi kaasa inimese eneseteadvuse avardumise ja üksjagu uusi võimalusi, mis defineerisid edasijõudnud inimesele väärtusliku elu või ka elu väärtuse, kuid sellega kaasnesid ka tõsised probleemid, mida varem ei tuntud. Suurimate hulgas oli müra – modernsuse üks metafoore. Helide uuringu (sound studies) pioneer Murray Schaferi järgi elasid lääne inimesed enne industrialiseerimist loomutruus helilises (hi-fi) keskkonnas, milles paljud üksikhelid olid selgesti kuuldavad. Industriaalrevolutsiooniga sai alguse moonutatud helililine (lo-fi) keskkond, milles helid olid kokkukuhjunud ja ebaselged.