Airi Värnik: kellele kuulub elu?

Eutanaasia. Foto on illustratiivne. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Praegune trend läänes on kahetine, ühelt poolt liigub sinnapoole, kus noore terve inimese ülimuslikkuse ja vaba tahte printsiip on tiibu lehvitamas, teiselt poolt suitsidoloogia teaduspõhiste võtetega elu väärtustamas, kirjutab Tallinna Ülikooli vaimse tervise professor ja Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhtivteadur Airi Värnik. 

Üles kerkinud eutanaasia ja assisteeritud suitsiidi diskussioonis on enamus arvamuse avaldajad vägivaldse surma poolt. Kostab ahastusi «õudne!», eriti vaevleva surija hooldajate suust. Ongi õudne, kui klammerduda vaid selle hetke külge. Paraku on elu protsess, mis algab sünniga, õigemini küll muna- ja seemneraku ühinemisega, ja lõpeb viimse hingetõmbega.

Protsessi algus ja lõpp mõlemad on õudsed. Last kandev ema kogeb ridamisi ebamugavusi, ilmajäämisi, tervisehäireid ning jõhkrat valu ja lõhkirebimist sünnitusel. Ka uus ilmakodanik on sündimisest šokis – mõnus muretu keskkond hakkab teda välja tõukama, suruma, pitsitama, siis äkitselt ennenägematu valgus näkku, vähemalt kümme kraadi madalam temperatuur, võõrad käed askeldavad ta ümber, lõhnad, mõnus kreem uhutakse kehalt maha, keegi annab löögi tagumikku, mis röökima paneb. Lõpuks ometi tissi otsas. Elu ka lõpeb raskesti talutavate vaevustega. 

Kas taevariik on nagu jälle tissi otsa saamine? Arvestades eeltoodut on üsna orgaaniline, et nii elu alguses kui lõpus jagavad raskusi lapsed ja vanemad koos. 

Ent küsimuse juurde elu kuuluvusest. Pealkiri on moraliseeriva varjundiga, annab vihje, nagu elu peaks kontrollima ja käsutama see, kellele see kuulub. Tõepoolest, elu üle otsustajate kohale ongi palju pretendente. Esimene nendest on ema (abort!). Kas elu kuulub riigile (kodumaale), kes sõtta saadab? Arstile, kes otsustab raviviisi ja millal aparaadid välja lülitada? Timukale, kes nupule vajutab? Jumalale, kes on kõige looja? Kõige vähem tõene on väide, et elu kuulub iseendale. Mis asjus?