Urmas Jaagant.

FOTO: Madis Sinivee/Postimees

Ühel talvisel südaööl peavad fotograafid vara tõusma ning politseinikud juba ärgates arvestama vältimatu peavaluga tööpäeva lõpuks. Poliitikateadlikumad kodanikud on telefonakud täis laadinud ja piiluvad pildistamisvalmis mobiilidega tänavanurkadel, silmad otsivalt vidukil.

On alanud aktiivse valimisagitatsiooni aeg, mis tähendab, et täpselt 40 päeva enne valimispäeva ei tohi tänaval näha olla ühtki valimisreklaami. Jaht rikkujatele on alanud ning saagita ei jää jahimehed kunagi, sest alati on keegi, kelle plagu ei jõua töömehed südaööks maha kruvida.

Pikemalt keerutamata – riigis pole mitte kedagi, kes peaks praegu kehtivat keeluseadust mõistlikuks. See ei meeldi erakondadele, õiguskantslerile ja kohe eriti ei meeldi see politseile.

Enam kui kümme aastat kehtinud poliitilise välireklaami piirangul oli selle kehtestamise hetkel õilis eesmärk – piirata valimiskampaaniaks tehtavaid kulutusi. Loogika seisnes selles, et rikkamad erakonnad ei saaks eelist, kui jaksavad plakatikohti osta valimispäevale ajaliselt lähemal, mil hinnad mõistagi tõusevad.

Praeguseks on selle piirangu tulemusena kulutused tänavareklaamile proportsionaalselt sama suured kui enne piirangut – nüüd lihtsalt tehakse tänavakampaania ära ajaliselt varem. Millal olid tänavatel esimesed Reformierakonna esimehe Kaja Kallase plakatid? Oktoobris.

Enam kui kümme aastat kehtinud poliitilise välireklaami piirangul oli selle kehtestamise hetkel õilis eesmärk – piirata valimiskampaaniaks tehtavaid kulutusi.

Plakatikeelu kehtestamise ajal 2005. aasta paiku olid veebireklaamid hoopis teises arengujärgus kui praegu. Erakonnad ise hindavad, et tänavareklaamile kulub praegu umbes 20–30% reklaamirahast. Ligikaudu sama suur osa läheb veebireklaami, sotsiaalmeediasse ja mujale internetti. Mis on loogiline, sest järjest enam inimesi teeb ka oma valimisliigutuse veebis. Seal aga pole reklaamile mingeid piiranguid.

Seega, samal ajal kui veebis trumpavad kandidaadid üksteist reklaamiga üle, peavad politseinikud tänaval hangedes sumbates kontrollima, kas saabunud vihjed õigel ajal silma alt koristamata valimisplakatitest vastavad tõele. Ning mõistagi tegelema ettekirjutuste-trahvide vormistamisega ning analüüsima, kas leidlike poliitikute halli tsooni kuuluvad reklaamid lähevad keelu alla või mitte.

Miks seda piirangut ometi ära ei muudeta? Sest iga poliitiline jõud kardab, et muutus toob just neile praegusest halvema olukorra ja parandab konkurentide seisu. Reklaamikulutuste rahaline piirang on ebaõiglane suurtele parteidele, piirangu puudumine väikestele. Reklaamipindade võrdne jagamine kõigi erakondade vahel oleks veidi kommunistlik. Reklaamimahu sisuline piirang megabaitides ja ruutmeetrites? Reklaami miinimummaht? Ükskõik mis piirangu puhul peab keegi ka selle täitmist kontrollima. Ja siin jõuamegi absurdini tagasi.

Ehk jõuame 2023. aasta riigikogu valimiste ajaks sinna, kus tähelepanu koondub poliitikute tegevusele internetis ning tänavareklaamide piirangu osas leitakse mingi mõistlik lahendus. Varem seda loota on vist palju?