Juhtkiri: nii pidigi minema

Maduro-vastased protestid. Foto: glavred

Lihtsale eestlasele ei ütle riiginimi Venezuela palju. Tõenäoliselt on ta kuulnud selle maa ja sealsete naiste ilust. Muide, sealkandis on tavaks rääkida, et Venezuela naine on väga ilus, mees aga väga laisk. Või nagu sealne kõnekäänd ütleb: Venezuela mees on nagu telefon – kogu aeg kinni, katki või ei tööta. Peale selle on Venezuela väga rikas maa – need, kes seal on käinud, on oma silmaga näinud, kuidas jõgi džunglis mõnes kohas kullaliiva kaldale uhub. Peale selle on Venezuelal väga suured naftavarud, võrreldavad Venemaa ja Saudi Araabia omadega. Suured on ka alumiiniumi, vääriskivide jm varud.

Lühidalt öeldes: huvitav olukord. Maa ise on rikas, rahvas aga väga vaene. Loomulikult mitte kõik – president, jõustruktuuride esindajad, Rahvuskaardi juhid ja teised kõrged genossed elavad hästi. Riiki on seni juhtinud endine bussijuht Maduro, kes meeldib paljudele lääne vasakpoolsetelegi, kuna tegemist pole pursui, vaid proletariaadi esindajaga. Ainuke asi on, et asjad ei lähe Venezuelas hästi juba pikemat aega. Riigi rahvusvaluuta boliivar on Maduro ajal odavnenud mitu tuhat korda. Caracase ülikooli professor teenib 50 dollarit kuus, ent isegi selle eest ei saa midagi osta, kuna poodides pole midagi. Poodides patrullib sõjavägi, ent kui kaupa tuuakse, läheb lahti röövimine ja kaklemine. Opositsioonilise parlamendi saatis Maduro ammu ametlikult laiali ja selle asemele lõi oma parlamendi Konstitutsioonilise Assamblee, mille valis revolutsiooniline valijaskond, mis koosneb sõjaväelastest, politseinikest ja poolkirjaoskamatust pööblist, kellele makstakse töötu abiraha, mis ületab riigi miinimumpalka mitu korda. Sotsialistliku paradiisimaa hädades süüdistab Maduro Ameerika organiseeritud vandenõu. Kuid nagu näha, pole sellest palju abi olnud.

Väliste märkide põhjal oli selge, et režiim, mis on Venezuela viinud sellisesse seisu, nagu ta on, peabki varisema. Olgu vähese või rohkema verega, välise sekkumisega või ilma, varem või hiljem, kuid kindel on, et see variseb.

Iseenesest oli kõigi väliste märkide põhjal varem selge, et režiim, mis on Venezuela viinud sellisesse seisu, nagu ta praegu on, peabki varisema. Olgu vähese või rohkema verega, välise sekkumisega või ilma, varem või hiljem, kuid kindel on, et see variseb. Sellistes olukordades on kriitilise tähtsusega, kuidas käituvad jõustruktuurid ja sõjavägi. Viimased lähtuvad sealjuures enesesäilitamisinstinktist ja võimud ei saa kindlad olla, et nende korraldusi täidetakse. Võimalik, et korrakaitsjad saboteerivad käske ning sõjavägi jääb neutraalseks, kuna ei soovi koos režiimiga hukkuda. Siis ei mängi enam rolli see, kui privilegeeritud oli nende staatus selle režiimi ajal ja kuidas neid rahastati. Nõnda on ajaloos juba mitu korda juhtunud: näiteks Venemaal veebruaris 1917, Nõukogude Liidus augustis 1991 ja Egiptuses jaanuaris 2011, kui armee Mubarakile appi ei tulnud.