Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2019/01/24/11737870t1ha42b.jpg)
Kultuurikriitik Mihkel Kunnus noppis erakondade programmidest kultuuri puudutavat ning märkas muuhulgas erinevust linnavurlede ja maameeste plaanide vahel. Kirsiks võileivatordil kõige erilisem lubadus rohelistelt.
Tundub, et mõni asi tehakse üsna kindlalt ära, ja seda sõltumata sellest, kes saab võimule. Näiteks olemasolevate kultuuriväärtuste ja loomingu digiteerimist lubavad peaaegu kõik erakonnad. Ja see on hea. Vabaerakonna lubadus oli ka kogu avaliku raha eest loodud digikraami tasuta e-laenutus, sellele saab ainult takka kiita. Aga milline on konkreetselt e-loomingu õiglane autoritasu, mida nad ka lubavad, jääb selgusetuks. Samasugune lubadus on ka rohelistel.
Mitu korda võeti ka vaevaks rõhutada raamatukoguvõrkude tähtsust ja laulu- ja tantsupeotraditsiooni suurt rolli, aga need seisukohad on küllalt elementaarsed ja sellised, mida keegi ei vastusta.
Eestikeelse teaduse toetamine leidis samuti üldist toetust.
Hoolimata suhtelisest üldsõnalisusest võib siiski öelda, et maailmavaatelised värvingud tulevad esile küll. Näiteks sotsid lubavad igale lapsele sajaeurost kultuuriranitsat (võimalust selle summa eest omal valikul kultuuriasutusi külastada) ja sõidukompensatsiooni keskustest kaugemal elavatele lastele (Reformierakond lubab tasuta külastusi riigimuuseumidesse kuni 19. eluaastani). Isamaa aga rõhutab eraalgatuse ja erarahastuse tähtsust. Seda lubavad ka teised, aga eks eraalgatus peagi tulema eraalgatuslikult, miska riigil pole siin teha muud kui astuda eest. Näiteks muuta annetused kultuurkapitalile maksuvabaks (sotside lubadus).
Olen nõus Ott Karulini märkusega (Sirp, 25.01), et Isamaa lubadus tundub veidi vastuoluline, sest ühelt poolt kinnitatakse, et «kultuuri arengu aluseks on isikuvabadus ja inimeste soov ennast teostada» ning «ainult vabalt arenev looming on mitmekesine ja tugev», mistõttu seisab Isamaa «vastu igasugustele vaba sõna ja vaba mõtte tsenseerimise katsetele», aga samas rõhutatakse, et «riikliku toetusega peab kaasnema ka tulemus».
Et sellist rõhutust peetakse vajalikuks, teeb ettevaatlikuks. Liiga vähe fantaasiat läheb vaja, et kujutada ette käratust: «See pole kunstiline tulemus, vaid üks järjekordne purkis***mine! See pole looming, vaid lääne languse importimine!» Niisamuti nagu EKRE lubaduses «Jätkame ja suurendame eesti kultuurielu valdkondade riiklikku toetamist nii moraalselt kui materiaalselt» mõjub riiklik moraalne tugi pigem ähvardavalt kui kutsuvalt, mida see ka konkreetselt ei tähendaks. Keskerakond mainib ära nii kirikute väärtustamise kui ka rahvusliku ja etnilise mitmekesisuse, koos vabadusega integreeruda. No vaevalt et paremini annakski sõnastada keskteed kohalike venelaste ja eestlaste huvide vahel.
Eesti 200 alustab oma kultuuriplatvormi viitega Jakob Hurda soovitusele saada vaimult suureks. See on liigutav, sest Margus Tsahkna viimane üleskutse IRLis – saada ikka hoopis lihalt suureks – oli korraga piinlikum ja utoopilisem. Eesti 200: «Praegusajal on rahvuskultuuri jätkusuutlikkus suuresti seotud võimega globaliseeruvas virtuaalmaailmas ellu jääda, kuid meie eesmärk ei peaks olema mitte pelgalt ellu jääda, vaid luua midagi enamat, luua virtuaalruumist eesti kultuuri võimendi!» Siin jään kõhklevaks, sest virtuaalruum pigem võimendab globaliseerumist ja ühtlustumist, Matteuse printsiip ja Pareto jaotus panevad end maksma ka siin: kus on, sinna antakse. Juba meie praegune põlvkond loodushuvilisi eristab pahatihti Madagaskari leemureid paremini kui künnivarest ja hakki. Me suudaks luua halenäruse Uus-Hollywoodi, aga siiski maailma parimat eesti kultuuri. Sestap näen mina trumpi just tugevamas pinnasesse juurdumises, mitte suuremas sõltumatuses sellest. Aga nii öeldes olen selgelt valinud poole matsi ja vurle vastanduses ehk vastasseisus, mis on poliitikas üha teravam ja määravam.
Kui sotsid lubavad Tallinna linnahalli asemele nüüdisaegset ooperi- ja konverentsikeskust ja transporditoetust kaugemal elajatele, siis on see linliku mõtlemise või vurleliku mentaliteedi ilming. Sama üldhoiak kumab läbi ka Eesti 200 rahvusvahelistumisidees. Vastandtendentse võib märgata EKRE-l, kes lubab näiteks regionaalseid toetusi, Vabaerakonnal, kes toob eraldi väärtusena välja pärandmaastikud – see on matslus par excellence, põhimõtteline kolimatus, need on väärtused, mida ei saa ruumiliselt teisaldada ega digiteerida), ja kõige originaalsemalt rohelistel, kes viimase punktina 12st annab järgmise lubaduse: «Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.»
Meelelaad, mis sünnitas selle lubaduse – julgen arvata, et kõige originaalsema lubaduse üldse sel aastal –, väärib aga sügavamat järelemõtlemist igal juhul. Sest heaolu, mis on paljuski psühholoogiline fenomen, tuleks maksimaalselt lahti haakida ainelisest tarbimisest ja tootmisest. Üha ägedamaks muutuva keskkonnakriisi taustal pole vist anakronistlikumat (et mitte öelda kuritegelikumat) ettepanekut kui soovitus loovisikutel – või kellel tahes – tootvale tööle minna.
Rohelisi ja Vabaerakonda ühendab veel see, et nad tahavad kultuuri rahastuse lahti haakida tubaka-, alkoholi- ja hasartmänguaktsiisist.
Ainus, kellel võis näha mingit vihjet realistlikule arusaamale tulevikuhorisondist, millele vähegi adekvaatne pikk plaan võiks toetuda, oli Piret Ränil Elurikkuse Erakonnast, kui ta vastas Kanuti Gildi saalis toimunud ürituse Poliitikapidu ankeedile. Aga see võib olla ka poliitikasse astuja kogenematus, mis pole jõudnud veel loomlollakat optimistimaski ette tõmmata, et muudkui lubada paremat tulevikku.
Meeldetuletuseks mõned üldisemad märkused. Valimisprogramme ei tasu ülearu tõsiselt võtta järgmistel põhjustel.
1. Üks väheseid asju, milles kindel võib olla, on see, et pärast valimisi tulevad koalitsioonikõnelused. Seega on ette teada, et ühtegi erakonda ei ähvarda oht, et ta peab kõik oma lubadused ellu viima. Vastutus on ette välistatud. Igaüks saab oma valijatele öelda, et meie küll tahtsime, aga vaat nemad, kellega me oleme sunnitud koalitsiooni minema, ei lasknud. Miskipärast on tunne, et kultuurivaldkond on seejuures üks kergeima südamega ohverdatavaid.
2. Programm võib olla kena ja maailmavaadegi sümpaatne, aga ometi võib n-ö valitsusteenus olla täiesti talumatu kvaliteediga. Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus (vähemasti Savisaare-aegne) on siin musternäide.
3. «Täiesti arvestamata jääb valimiste juures tahtmise intensiivsus. Statistika inimese kohta suudab seda faktorit niisama vähe arvesse võtta kui teadmist, kogemust ja muud sellesarnast.» («Demokraatia analüüs», Erik Kuehnelt-Leddihn). Eks praegu ole määravam mingi vastumeelsuse, mitte tahtmise intensiivsus, aga põhimõte jääb samaks. Ületamatu vastumeelsus võib olla mõne religioosse tabu rikkumise suhtes (näiteks kooseluseadus) või keskkonna pöördumatu kahjustamise suhtes üha aktuaalsemaks muutuva ökoloogilise kriisi tingimustes (näiteks Rail Baltic praegu kavandataval kujul). Samuti võib protest kurdi teerullipoliitika vastu olla nii intensiivne, et kõik muud lubadused muutuvad selle kõrval tühiseks.
4. Valimisprogrammides on omajagu populismi. Populismil on mitmeid versioone ja raskusastmeid. Aga praegu puutuvad asjasse siis need juhud, kui lubatakse vastastikku välistavaid asju, võimatuid asju, tühje sõnu jms. Tühjad sõnad on igasugused parendamised, süvendamised ja muu seesugune ning ka lubadused teha midagi targalt, mõistlikult või nutikalt. Teineteist vastastikku välistavad lubadused on näites suurendada korraga säästmist ja kulutamist, väiksemat maksukoormust ja suuremat ümberjagamist. Ka majanduskasvu ja keskkonnasäästlikkust korraga saavutada on võimatu, kui sellega ei käi komplektis õige radikaalsed kontseptuaalsed muudatused. Võimatustega torkavad ennekõike silma muidugi valimisloosungid, aga see on juba omamoodi traditsioon, võimatus võib olla sisulis-loogiline nagu näiteks Keskerakonna puhul – ei saa olla õiglast riiki kõigile, sest pole ühtset arusaama õiglusest (seepärast üldse ongi mitu parteid, et inimeste arusaamad õiglusest on tihti radikaalselt erinevad). Võimatus võib tuleneda konkreetsetest oludest, näiteks Reformierakonna kombel paremat tulevikku saab lubada ainult küünik või informeerimata sinisilm. Eesti 200 loosungi lühikriitika kõlaks umbes nii: lühinägelike pikk plaan ei ole tegelikult pikk plaan, vaid parimal juhul lapsik unistus.
5. Tundub, et need valimised toetuvad rohkem kui eelnevad tõmbejõudude asemel tõukejõududele. Mitte ei meelitata enda juurde, vaid hirmutatakse teistega. Seetõttu üritatakse võtta imagoloogiliselt mingi erakonna antiteesi vorm. Ilmekaim on muidugi Reformi- ja Keskerakonna dueti asendumine sotside ja EKRE duetiga, täpsemalt siis SDE katse olla mitte-EKRE, kuigi valimiskasti ääres on kõik erakonnad peale EKRE mitte-EKREd ja vastupidi.