Karmo Tüür: suur integraator

Vladimir Putin. Foto: Mikhail Metzel / Scanpix

Venemaa praegustel arengutel on mitmeid seletusi, lihtsamaid ja keerulisemaid. Detailidesse minevaid ja pisiasju ignoreerivaid. Ühed pole paremad kui teised, nad on lihtsalt erinevad. Üks võimalustest on vaadata Venemaa praeguste liidrite lapsepõlve, kirjutab kolumnist Karmo Tüür. 

Kooliõpikutel on vägi sees. Ükskõik kui põmmpäine ja jonnakas pole õpilane, jääb aastate jooksul korratu kujundama mõningaid väga põhimõttelisi vaateid elule. Praegu Venemaad juhtivate, enamasti kuuekümnendates eluaastates meeste põlvkond kasvas üles sõjaka patriotismi ideoloogiliselt laetud keskkonnas.

Lisaks kooliõpikuile oli kordades võimsam ka multi- ja pärisfilmide mõju kui tänapäeval suudaks ette kujutadagi. Toona polnud isegi võimalust, et kõik ei vaadanud samu filme, isegi kui raamatulugemine üle jõu käis. Alternatiivse meelelahutuse puudumise tõttu kasvasid kõik jõnglased üles üle kogu hiiglasliku NSVL, vaadates ühetaolisi pilte ja imades sisse ühesuguseid lugusid.

Maadekogumise ideaal

Üks keskseid motiive, mille peal kogu see seltskond üles kasvas, on ülimalt lihtsustades järgmine: maade kogumine Moskva ümber oli parim asi, mis sai ajaloos juhtuda. Ja see polnud isegi mitte niivõrd Moskva enda tahe, kuivõrd kurjade välisjõudude surve, mis pani ääremaid Moskva kaitset paluma.