Vootele Päi: EKRE ei taha vihaprobleemiga tegeleda – kurjategijatest liikmete olemasolu tõestab seda

Vootele Päi. Foto: Andres Raudjalg

EKRE pole assortiikarp, kust saab võtta meeldiva ning ignoreerida ebamugavat, kirjutab suhtekorraldaja Vootele Päi.

Vihal on võim koondada lasteaiadirektorit ja pedofiili, kardioloogi ja naisepeksjat ning kolonelleitnanti ja kriminaali. «Radari» vihakõne erisaate ning Postimehes ja Eesti Päevalehes avaldatud EKRE valeinfo levitamist ja kuritegevusele kalduvat liikmeskonda käsitlenud paljastuste valguses tasub mõelda, milleni viib see pikemas perspektiivis. Kas erakond, millel on võime suurt osa elanikkonnast nõnda mobiliseerida, säilib võime seda ka tulevikus kontrollida? Kas EKRE üldse tahab seda teha? Kas EKRE kandidaadid üldse aduvad, keda ja milliseid ideid nad oma näoga esindavad ning kelle mandaadist nad tulevikus sõltuvad.

Kõik EKRE toetajad ja liikmed ei ole vastikud, kiuslikud, tigedad ja rumalad. Need on lihtsalt piisava ettevalmistuseta kaasaegsesse inforuumi eksinud inimesed, kellel pole töö, pere ja laste kõrvalt aega pisiasjadesse süveneda. Nii satuvad nad infolõksu, kus pakutakse keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid. Valijaga manipuleeritakse läbi madalaimate instinktide nagu viha ja hirm, mis avavad inimese valeinformatsioonile ja propagandale. Kas vastasseisu ja viha külvavad EKRE ja Objektiiv suudavad ja tahavad oma sünnitatud koletist kontrollida?

Eestlased elavad paremini kui kunagi varem, kuid ometi kasvab nende hulk, kes on millegi või kellegi peale tigedad ning tunnevad ennast ohustatuna. Vahest on eestlane pretsedenditus olukorras, kus tekkimas on peremehetunne, millele ei leita adekvaatset väljundit. Tuleb otsida vaenlast ja hädaohtu – olgu selleks naaber, neeger, homoseksuaal, feminist, vegan või Euroopa Liit.

Need ja mitmed teised vaenlased ja ohud Eesti omariiklusele loetlevadki lihtsate vastustena üles EKRE ja Objektiiv. Sõnumikandjaid jagub, alustades rohujuure tasandi trollidest ja Sinise Äratuse ärksatest noortest lõpetades paberil haritud paberiteta hulludega. Võib tunduda kohatu ad hominem'i rünnakuna, aga inimene, kes teeb 2019. aasta koidikul ajaloolistes ürikutes uurimustööd välistamaks duelli erimeelsuste võimaliku lahendusena, on (objektiivselt) hull.

Parempopulistlikust vihakõnest kantud õhutatud vägivald tõstis pead juba 2016. aastal, mil Brexiti referendumile eelnenud kampaania käigus lasi paremäärmuslane maha Suurbritannia parlamendisaadiku Jo Coxi. Gdański linnapea Paweł Adamowiczi surnuks pussitamine oli meile lihtsalt suurem šokk, sest see on lähemal geograafiliselt ja psühholoogiliselt. Riigis, kus eurosaadik saab riigikogu ees jalaga tagumikku, ei tasu kindlasti välistada «liberastide» pussitamist. Meenutagem, et edumeelsemad kaasmaalased panid juba 2015. septembris Vao pagulaskeskusele tule otsa.