Gestapo peakorter Berliinis. Pilt tehtud 1933. aastal.

FOTO: Wikimedai Commons

NKVD ja Gestapo koostöö algas juba enne Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamist ja algul seisis selle keskmes just Saksamaa kodanike saatmine tagasi kodumaale. Saksa ajaloolane Wilhelm Mensing, kes on teemat uurinud, rääkis venekeelsele Vabadusraaadiole antud intervjuus, mis sai deporteeritutest.

Berliinis, Dernburgi tänaval, leiab teiste nõndanimetatud komistuskivide seast, mis tuletavad jalakäijatele meelde natsismi ohvreid, valgevasest tahvli, millele on süvistatud mitu kuupäeva. See asub just kohas, kus enne sõda paiknes ärimehe Max Zuckeri maja. Kui Hitler võimule tuli, pidas ta paremaks Saksamaalt lahkuda ja sõitis poja juurde, kes elas Nõukogude Liidus. See oli saatuslik otsus. 1937. aastal võttis NKVD Max Zuckeri vahi alla süüdistusega spionaažis, 1939. aastal aga, kui oli alla kirjutatud Molotovi-Ribbentropi pakt, deporteeriti ta Natsi-Saksamaale. Poolas sündinud juudina saadeti Max Zucker Varssavi getosse. 23. oktoobril 1941. aastal peksid SS-lased ta geto tänaval surnuks.

Dokumentidest, mis avastati hiljaaegu 2014. aasta revolutsiooni järel avalikuks tehtud Ukraina NSV KGB arhiivist, selgub, et NKVD andis Gestapole üle põgenikke Saksamaalt, kes olid lootnud leida Nõukogude Liidus pääsu Hitleri eest.

5. jaanuari 1938. aasta protokollile on alla kirjutanud rahvakomissar Ježov ja prokurör Võšinski. Seal seisavad kirjas 45 Saksamaa, Austria ja teiste riikide kodaniku nimed, kes tuli Nõukogude Liidust välja saata. Pärast seda, kui Stalin ja Hitler said 1939. aastal liitlaseks, muutus põgenike väljaandmine natsidele vaat et peatumatuks vooks. 1941. aasta suveni saatis NKVD Saksamaale sadu inimesi. Enamikus olid need Hitleri purustatud Saksamaa Kommunistliku Partei (SKP) liikmed. Stalin saatis Hitleri käte vahele kommuniste ja juute, kes olid otsinud Nõukogude Liidus pääsu natsismi käest.

SKP poliitbüroo liige ja riigipäeva saadik Heinz Neumann ja tema abikaasa Margarete saadeti 1935. aastal Saksamaalt välja ja nad sõitsid Nõukogude Liitu. 1937. aastal võttis NKVD Neumanni kinni ja laskis maha. Tema abikaasa mõisteti 1938. aastal «ühiskonnale ohtliku elemendina» viieks aastaks laagrisse ja saadeti Karagandõsse. 1940. aastal deporteeriti ta Saksamaale. Margarete Buber-Neumann kirjutas sellest mälestusteraamatus «Stalini ja Hitleri vangis»:

«Ööl vastu 1. jaanuarit 1940 rong liigahtas. Selles oli seitsekümmend muserdatud inimest … Sõitsime läbi laastatud Poola edasi Brest-Litovski. Bugi sillal ootasid meid ees teise Euroopa totalitaarse režiimi aparaadi, nimelt Saksa Gestapo töötajad. Kolm inimest keeldus üle silla minemast: Ungari juut nimega Bloch, natside ajal süüdi mõistetud kommunistist tööline ja Saksa õpetaja, kelle nime olen unustanud. Nad tassiti sillale jõuga. Natside, SS-laste metsikus väljendus kohe juudi peal. Meid paigutati rongi peale ja viidi Lublini … Lublinis anti meid üle Gestapole. Just siis võisime veenduda, et meid mitte lihtsalt ei antud Gestapo kätte, vaid et NKVD andis SS-ile üle ka meid puudutavad materjalid. Nii seisis näiteks minu toimikus, et ma olen Neumanni abikaasa, aga Neumann oli teatavasti üks neist sakslastest, keda natsid kõige enam vihkasid …»

Margarete Buber-Neumann saadeti Ravensbrücki koonduslaagrisse, kus tal õnnestus läbi ime ellu jääda.

Ernst Fabisch (1910-1943) oli Saksa kompartei noorsooorganisatsiooni liige. Rahvussotsialistide võimuletuleku järel sai temast üks fašismivastase võitluse juhte. Gestapo andis korralduse ta vahistada, kuid tal õnnestus 1934. aastal põgeneda algul Tšehhoslovakkiasse, seejärel Nõukogude Liitu. Ta töötas Stalinski (Novokuznetski) elektrijaama ehitusel ja Moskva ümbruses. 1937. aasta aprillis võttis NKVD Fabischi kinni, ta viibis pool aastat Nõukogude türmis ja anti siis 1938. aasta jaanuaris Kolmandale Riigile välja. Piiril võttis Gestapo ta kinni. Vanglas haigestus Ernst Fabisch tuberkuloosi ning viis aastat kestnud kinnipidamise järel tapeti ta 1943. aastal Auschwitzi (Oświęcimi) koonduslaagris.

NKVD ja Gestapo koostöö algas juba enne Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamist ja algul seisis selle keskmes just Saksamaa kodanike saatmine tagasi kodumaale. Tegu oli küllaltki ametlike kontaktidega deporteeritavate arvu ja Nõukogude Liidus viibimise aja täpsustamiseks. 1939.-1940. aastal, pärast pakti allakirjutamist, peeti kahe liitlase vahel ära jagatud Poola territooriumil mitu nõndanimetatud konverentsi NKVD ja Gestapo esindajate osavõtul, millel esmajoones arutati poolakate vastupanu mahasurumise meetodeid. Ajaloolase Robert Conquesti väitel oli neid konverentse kokku neli. Läbirääkimisi kajastavad dokumendid on Nõukogude arhiivides seniajani salastatud.

Saksa ajaloolane Wilhelm Mensing pani püsti veebilehekülje «NKVD ja Gestapo», kus kajastab nende sakslaste saatust, kes põgenesid Hitleri eest ning võeti kinni Nõukougde Liidus, saadeti Gulagi, hukati või anti natsidele välja.

Raamatus «Ruhrist Gulagi» räägib ta Stalini ohvriks langenud Saksa töölistest. 1930. aastate algul avaldati Ruhri söebasseini ajalehtedes üleskutseid tulla tööle Nõukogude trusti Sojuzugol, kusjuures töölistele lubati muinasjutulist palka. Kaevur Fritz Baltes sõlmiski 1931. aastal Nõukogude kaubandusesinduses Berliinis lepingu ja suundus tööle Kizelisse Kalinini-nimelisse kaevandusse, kus kerkis viimaks kümnikuks. 15. oktoobril 1937 võeti ta kinni. NKVD uurija Bliznjak hakkas teda kohe peksma. Tšekistidel oli tarvis kokku klopsida vandenõu ja nii valiti veel üheks Saksa spiooniks-kahjuriks välja kaevur Franz Winter, kes oli samuti Nõukogude kaubandusesinduses samalaadse lepingu sõlminud. «Ülekuulamiste ajal rakendati minu suhtes väga julma piinamist, Muu hulgas löödi välja kaheksa hammast. Peksmise tõttu purunes mul vasaku kõrva trumminahk, nii et täna ma selle kõrvaga enam ei kuule,» rääkis ta hiljem.

ÜK(b)P KK poliitbüroo otsusega 7. jaanuarist 1938 «Näidisprotsessi korraldamisest Kizelis» anti NKVD Sverdlovski valitsusele luba korraldada avalik näidisprotsess «Kizeli söebasseinis tegutsevate diversantide» üle. Baltes ja Winter mõisteti surma mahalaskmise läbi, aga hiljem asendati kõrgeim karistusmäär 25 aastaga parandusliku töö laagris. Nad saadeti Kotlase jaotuslaagrisse, kus neil lubati kirjutada kiri abipalvega Saksamaa saatkonnale. 2. mail 1940 viidi nad Brest-Litovski, kus Saksa piirivalvurid toimetasid nad üle piiri Saksamaa territooriumile. Nüüd sattusid Winter ja Baltes Gestapo kätte ja paigutati Lublini vanglasse. See on ainult üks paljudest lugudest, mille toob ära raamat «Ruhrist Gulagi».

Raamatu autor Wilhelm Mensing oli nõus vastama Vabadusraadio küsimustele.

Millal te oma uurimist alustasite? Kui palju on see seotud teie enda perega?

Võin täpselt öelda, kuidas kõik algas: nimelt sattusin lugema koguteost «NKVD küüniste vahel» («In den Fängen des NKWD»), milles esimest korda kõneldi sadade Saksa emigrantide, eriti Saksa kompartei liikmete saatusest Nõukogude Liidus. Selles raamatus avastasin töötute nimesid, kes olid sõitnud 1930. aastate algul Nõukogude Liitu lootuses kuidagi elu paika saada ja ühtlasi aidata kaasa sotsialismi ülesehitamisele. Paljud neist kadusid Nõukogude Liidu sügavustesse, osa aga võeti kinni ja saadeti kodumaale tagasi. Minu perega ei ole need lood kuidagi seotud. Ma ei ole kunagi olnud sotsialistliku ega kommunistliku partei liige ja ma ei tunne isiklikult ühtegi stalinliku terrori ohvrit. Ma juhindusin puhtast inimlikkusest (hoida meeles ohvreid, mitte unustada kurjategijaid) ja soovist selgitada välja tõde. Aga on teinegi põhjus. Ma uurisin pikka aega kommunistlikku poliitikat Saksamaal. 1983. aasta avaldasin uurimuse kompartei mõjust ajakirjandusele, kirjandusele ja kunstile, 1989. aastal ilmus kaheköiteline teos Saksa kompartei taassünni kohta. Nii et ma olin kommunistliku ajaloo ja maailmavaatega juba päris tuttav.

Miks otsustasite kirjutada raamatu «Ruhrist Gulagi»?

Kui olin läbi lugenud koguteose «NKVD küüniste vahel», hakkasin Ruhri ajaloolaste käest järele uurima, kas nad on valmis uurima nende Ruhri emigrantide saatust, kes sõitsid stalinlikku Nõukogude Liitu, siis aga naasid hitlerlikule Saksamaale. Kõik ilma ühegi erandita vastasid, et natsiaja ajalooga tegelemine võtab neilt kogu aja, nii et muu tarbeks seda enam ei jagu. Siis leidsin, et pean seda ise tegema. Ma ei saanud lubada, et need inimesed unustusse vajuvad.

Kas on täpselt teada, kui palju sakslasi suure terrori ajal Nõukogude Liidus kinni võeti ja kui palju Saksamaale saadeti? Ja mille alusel neid õieti represseeriti?

Ma ei näe Stalini repressioonides mingit loogikat ja kahtlen tugevalt, et keegi suudaks seda mõista. Täpne arv on samuti teadmata, küll võib ligilähedaselt paika panna, kui palju inimesi saadeti välja pärast Stalini-Hitleri pakti sõlmimist. Minu veebilehel on kirjas 325 inimest. Ma oletan, et neid ei olnud üle 350. Samal ajal umbes 80 Saksamaa ja Austria kodanikul lubati Nõukogude Liidust lahkuda ilma deporteerimata.

Milline oli deporteeritute saatus?

Enamikul õnnestus vahistamist vältida. Kõige nooremad saadeti Wehrmachti teenima. Osa (endisi) kompartei liikmeid saadeti koonduslaagrisse, mõni neist jäi ellu. Peaaegu kõik juudid langesid holokausti ohvriks, ainult väga üksikutel õnnestus sõita Suurbritanniasse, USAsse või mõnda muusse riiki.

Miks te otsustasite püsti panna NKVD ja Gestapo koostööle pühendatud veebilehe ja kas te olete saanud ka vastukaja?

Saidi otsustasin luua pärast raamatu «Ruhrist Gulagi» avaldamist. Raamatukaante vahele ei olnud võimalik ära mahutada kõiki materjale, mis minu käsutuses olid, sest see oleks ajanud hinna liiga kõrgeks. Seepärast otsustasin need üles panna spetsiaalsel veebilehel. Kui ma hiljem hakkasin uurima teisi Stalini terrori tahke, eriti emigratsiooni ja reemigratsiooni, mõistsin, et nimede avaldamine internetis on parim viis köita kõigi tähelepanu, kes teema vastu huvi tunnevad. Ajaloolaste ja nende inimeste järeltulijate, kellest ma kirjutan, vastukaja on näidanud, et ma valisin õige vormi.

Kas selle teema kohta leidub midagi huvipakkuvat Stasi arhiivis? Kas te püüdsite midagi leida KGB arhiivist?

Stasi arhiivis on selle teema kohta dokumente väga napilt. Stalinistlikud repressioonid olid SSÜP jaoks tabuteema. Kui Saksa Demokraatlik Vabariik asus 1950. aastate lõpul Nõukogude Liidus kannatanud reemigrante rehabiliteerima, keelati täielikult kõnelda nii repressioonidest kui ka rehabiliteerimisest. Ma olen näinud paljusid RGASPI arhiividokumente, teenistuskirju, emigrantide nimekirju, parteist väljavisatute või vahistatute nimekirju. Kuid paljud dokumendid (eriti Kominterni paberid) on seniajani salastatud.

Wilhelm Mensing peatub raamatus õige mitmel traagilisel saatusel. Ajakirjanik Willi Harzheim astus kompartei ridadesse 1923. aastal. Kui ta 1929. aastal asus Gelsenkirchenist Berliini elama, sai ta tööd proletaarsete-revolutsiooniliste kirjanike liidus. 1930. aastal osales ta Saksa delegatsiooni koosseisus rahvusvahelisel proletaarsete ja revolutsiooniliste kirjanike konverentsil Harkivis. Natside võimuletuleku järel emigreerus Nõukogude Liitu, kus saadeti «kultuuritöötajana» tööle Siberisse. Ta töötas Prokopjevskis ajalehes Krasnõi Šahtjor. 20. novembril 1937 võeti Willi Harzheim kinni ja lasti 17. detsembril maha «kontrrevolutsioonilise tegevuse» eest.

Kommunist Arnold Klein emigreeris Nõukogude Liitu 1934. aastal, töötas parteilise varjunime Hans Bloch all mitmes Saksa kompartei väljaandes, siis leidis tööd Nižni Novgorodi autotehases. 8. märtsil 1938 võttis NKVD ta kinni süüdistusega trotskismis. 5. veebruaril 1940 andsid Nõukogude võimud ta üle Gestapole. Teda süüdistati riigireetmises ja saadeti algul Lublini, siis Düsseldorfi vanglasse, kus ta ka 25. jaanuaril 1942 suri.

Küsimusele «Mida ühist võib leida NKVD ja Gestapo tegevuses?» vastab Wilhelm Mensing nii:

«See on, nagu ütles 150 aasta eest meie suur kirjanik Theodor Fontane, «avar väli». Ühised on neil salapolitsei spetsiifilised omadused. Gestapo osales okupeeritud maade juudi elanikkonna hävitamises – see on nende unikaalne eripära. NKVD ohvrite arv oli nähtavasti suurem. Hulk on erinev, aga halastamatus ühesugune. Nii Gestapo kui ka NKVD olid tööriistad kuritegelike valitsejate, despootlike türannide kätes.»

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane