Göttingeni Ülikooli Auditorium Maximum.

FOTO: Daniel Schwen/Wikimedia, CC BY-SA

Göttingeni kerkimine matemaatikamaailma tippu võttis põlvkondi, kuid languseks ei kulunud kümnenditki pärast seda, kui rahvussotsialismi esilekerkimisega sunniti sealsed tippteadlased välismaale lahkuma, kirjutab Colorado Ülikooli rakendusmatemaatika doktorant David Gunderman veebiväljaandes The Conversation.

Selliseid nimesid, nagu Gauss, Riemann, Hilbert ja Noether, ühendab kaks asja. Esiteks nende üüratult suur panus matemaatika arengusse. Teiseks olid nad kõik ühe ja sama asutuse, Saksamaal asuva Göttingeni Ülikooli professorid.

Tänapäeval suhteliselt vähe teada väike Saksamaa ülikoolilinn Göttingen oli mõnda aega kogu maailma ajaloo tulemuslikumaid matemaatikakeskusi.

Göttingeni kerkimine matemaatikamaailma tippu võttis põlvkondi, kuid languseks ei kulunud kümnenditki pärast seda, kui rahvussotsialismi esilekerkimisega sunniti sealsed tippteadlased välismaale lahkuma. Ülikooli kõige helgemad pead lahkusid Saksamaalt 1930. aastate algul, andes oma tohutu matemaatikapärandi Princetoni, New Yorgi ning teiste Briti ja Ameerika ülikoolide käsutusse. 1943. aastaks tegutses koguni 16 endist Göttingeni matemaatikut USA pinnal.

Göttingeni matemaatika tõus ja langus on nüüdseks suurel määral unustuse hõlma vajunud, kuid linnaga seotud nimed esinevad matemaatikute maailmas tänini õige sageli. Sealne pärand elab edasi maailma teistes suurtes matemaatikakeskustes.

Ülikooli asutamine

1734. aastal asutas kuningas George II, kes valitses lisaks Ühendkuningriigile suuri maa-alu Põhja-Euroopas, Saksamaa pinnal Göttingenis Ülikooli.

Valgustusajastu oli parajasti Põhja-Saksamaal täies hoos. Vaid pool sajandit varem oli näiteks matemaatik Gottfried Leibniz pelgalt poolteistsada kilomeetrit põhja pool märgatavalt arendanud arvutamisvõimalusi.

Neile võimaldati nii intellektuaalset iseseisvust kui ka range religioosse järelevalve puudumist.

Valgustusajastu rüpes avanes uue Göttingeni Ülikooli teadlaste ees palju suurem akadeemiline vabadus kui varasematel põlvkondadel. Neile võimaldati nii intellektuaalset iseseisvust kui ka range religioosse järelevalve puudumist. Nende ülesanne oli teadmisi edendada ja põhjalikke uuringuid ette võtta. Üliõpilastegi harimine oli palju egalitaarsem kui Euroopas varem tavaks: vastu võeti ja haridust anti nii rikastele kui ka vaestele.

Suured matemaatikud

18. sajandi lõpuks oli Göttingenist saanud Saksamaa tuntud teaduskeskus. Kestvale suurusele matemaatikas pani aluse Carl Friedrich Gauss. Sageli matemaatikavürstiks nimetatud Gaussi uuringute teemad Göttingenis aastail 1795-1855 ulatusid algebrast magnetismi ja astronoomiani.

Gaussi avastused olid põhjapanevad ning Göttingeni maine, millele ta aluse pani, aina kasvas, kui matemaatikud kogu Euroopast linna tunglesid.

Gaussi avastused olid põhjapanevad ning Göttingeni maine, millele ta aluse pani, aina kasvas, kui matemaatikud kogu Euroopast linna tunglesid. 1859.-1866. aastal Göttingeni matemaatikuid juhtinud Bernhard Riemann mõtles välja geomeetria, mis sillutas teed Einsteini relatiivsusteooriale. Felix Klein, matemaatikaprofessor aastail 1886-1913, kirjeldas esimesena nõndanimetatud Kleini pudelit ehk mõneti Möbiuse lehega sarnanevat ühepinnalist kolmemõõtmelist objekti.

Klein oli ka mees, kes köitis Göttingeni külge uue põlvkonna matemaatikuid. Nende hulka kuulusid Carl Runge, kes muu hulgas töötas välja olulisima osa tänapäeva kõige täpsemast ilmaennustuse tarkvarast, nimelt Runge-Kutta meetodid, Hermann Minkowski, kes on eriti tuntud tegevuse poolest relatiivsusteooria arendamisel, ja David Hilbert.

Hilberti kuulsad 23 probleemi, mille ta esitas 1900. aastal rahvusvahelisel matemaatikakongressil, suunasid matemaatika arengut terve 20. sajandi vältel. Oma matemaatikaprofessori ja -teaduskonna juhataja karjääri vältel jõudis ta juhendada vapustavalt palju, lausa 76 doktoriväitekirja, millest paljud olid omaette epohhiloovad tööd.

Pagemine

Gaussi nimetamisest ülikooli õppejõuks kuni 1930. aastate alguseni suutsid Göttingeni matemaatikageeniused püsima jääda isegi lakkamatutes poliitilistes pööristes, sealhulgas Napoléoni sõdade, Prantsuse-Preisi sõja ja Esimese maailmasõja ajal.

Kuid rahvusluse laine, mis kaasnes natside tõusuga võimule 1930. aastate algul, muutis Göttingeni põhjalikult. 1933. aasta kutselise ametnikkonna taastamise seaduse järgi ei olnud mitteaarjalastel, eriti just juutidel, lubatud enam töötada õppejõuna. Selle ja teiste juudivastaste seaduste vastuvõtmise järel põgenesid Saksamaalt juudi õpetlased, juudi sidemetega professorid ja üldse kõik, kes seisid natsismi vastu.

Emmy Noether, Göttingeni Ülikooli esimene naissoost matemaatikaprofessor, keda Einstein oli nimetanud kõige olulisemaks naisterahvaks kogu matemaatika ajaloos, suundus 1933. aastal õpetama USA Bryn Mawri kolledžisse. Richard Courant sõitis 1933 samuti USAsse, kus andis panuse tipptasemel rakendusmatemaatikainstituudi loomisel New Yorgi ülikoolis. Hermann Weyl, kellest oli saanud Hilberti järeltulija Göttingeni matemaatikaprofessori ametis, asus tööle Princetonis, mille Süvauuringute instituudist sai tema abil üks maailma olulisemaid uurimiskeskusi.

Hilbert vastas: «Kannatanud? Ei, kindlasti mitte, härra minister. Seda lihtsalt ei ole enam!»

Natsirežiimi teadusminister päris 1934. aastal Hilberti käest, kas juutide ja juudisõprade lahkumise tõttu on Göttingeni matemaatika ka kuidagi kannatanud. Hilbert vastas: «Kannatanud? Ei, kindlasti mitte, härra minister. Seda lihtsalt ei ole enam!» Hilbertil oli õigus. Natsieelse aja professoritest jäi pärast 1934. aastat ametisse kõigest üks.

Matemaatika tippkeskused kandusid natsiajal ja Teise maailmasõja järel kiiresti ümber. Couranti, Weyli ja teiste toel liikusid need Ühendkuningriiki ja Ühendriikidesse, kus asub tänapäevalgi suurem osa tipptaseme matemaatikakeskusi.

Nende maade matemaatikapärand sai alguse Göttingenist. Göttingeni lugu on ka nende lugu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane