Hääleandja hakkab valijaid ja kandidaate kokku viima Postimehe veebikeskkonnas.

FOTO: Postimees

Kuula artiklit

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis otsisin juba eelmisel sügisel endale asjatundlikku partnerit, kellega teha Postimehe lugejate jaoks valimismasin, mis aitaks kandidaatidel ja valijatel kokku saada.

Nüüd juhtus aga selline lugu, et Eesti Päevaleht võttis tuld mõnede poliitikute meelehärmist ja kirjutas jutu, milles mind süüdistatakse kallutatuses ja koostöös Ühiskonnauuringute instituudiga. Teine erakond võttis aga valimiste valvurile kaebakirja kirjutada. Kui Hääleandja valmis saab, siis võib igaüks ise vaadata, kuhupoole ta kaldub, aga enne veel väike selgitus, kuidas me Hääleandjani jõudsime.

Hea kolleeg soovitas ühendust võtta politoloog Martin Möldriga. Kirjutab hästi, oskab professionaalsel tasemel poliitikat analüüsida. Tema idee oli tuua Hääleandja fookusesse maailmavaade ja väärtushinnangud. Enne valimisi tahab iga erakond suureks küsimuseks muuta enda teemad ja lubadused. Kokku kirjutatakse paksud programmid.

Kas teate, mis asi on tegelikult valimisprogramm? See on nagu maapealse paradiisi kirjeldus. Kõik on rikkad, kõigil on hea, hunt ja lammas elavad külg külje kõrval. Aga, mis on tegelikkus?

Tegelikkus on see, et võimukõnelustel räägitakse kõik uuesti läbi. Kes räägib ultimatiivselt punastest joontest, see lihtsalt valitsusse ei jõua. Võimulepe on ikka ja alati kompromisside kogum. See tähendab, et valimislubadusi ei tohi liiga tõsiselt võtta, ka neid, mis sulle endale meeldivad. Päeval pärast valimisi on need kõik turul.

Aga millegi pealt tuleb ju otsus teha. Meis kõigis on mingid väärtushinnangud, mingid käitumismustrid, mingid seisukohad. Neid sõnastatakse harva, aga see on asi, mis niisama lihtsalt ei muutu. Maailmavaade ja väärtushinnangud püsivad ka poliitikutel paremini kui valimislubadused.

Olgu nüüd ka lahti seletatud Hääleandaja ja Postimehe ja Ühiskonnauuringute instituudi seos. Instituudi eesmärki ma ei tea, aga tundub, et ta on pigem mingit maailmavaadet edendav asutus. Samas on nad tellinud tunnustatud Eesti uuringufirmalt uuringuid, milles on muu hulgas küsitud ka selgelt maailmavaatelisi küsimusi. Aga ka selliseid, mis on täiesti kummalised. Martin Mölder on selle instituudi tellitud uuringute andmeid oma teadustöödes kasutanud. Samuti kasutas ta nende uuringute andmeid Hääleandja küsimusi kokku pannes. Postimees ega ka ma ise ei ole instituudiga kunagi koostööd teinud.

Oluline on, et kõik küsimused on korduvalt läbi arutatud ja kaalutud. Ka Postimehe toimetuses. On testitud eri maailmaavaatega inimeste peal. Ja mis selgus: masin töötab, masin ei ole katki. Eri maailmavaatega inimeste vastuste kogum tuli ilusti välja.

Jah, detailide üle võib ja saab alati vaielda. Keel annab võimaluse mõista küsimusi väga mitmeti. Aga need on teemad, mille kohta Eesti inimestel on palju erinevaid seisukohti, ainult paar küsimust andsid testgrupis konsensusvastuseid, mille väärtus väga suur ei ole.

Postimeest on läbi aastakümnete süüdistatud küll ühe, küll teise poliitilise jõu poole kallutatud olemises. Mõni aktiivsem proovib ka näiteid tuua. Ühtedele oleme padukonservatiivne, teistele ultraliberaalne. Ajalehetoimetus koosneb inimestest, igaühel on oma maailmavaade ja sümpaatiad. Ja antipaatiad. Ajakirjanikud on ääretult tundlikud igasuguse isegi mõjutusena näiva tegevuse suhtes. See tekitab trotsi. Peaaegu võimatu on sundida ajakirjanikku kirjutama kellelegi meelepärast lugu, enamasti tähendab see mõjutaja enda luubi alla võtmist.

Maailmavaade ja väärtushinnangud muutuvad väga aeglaselt. Mulle tundub, et nii mõnegi erakonna poliitik avastas küsimustele vastates, et oma vastuste kohaselt on ta midagi muud, kui erakond sooviks. Erakond sooviks liberaalsust, aga kandidaat on südames konservatiiv. Ma soovitaks neile istuda peegli ette ja tegelda sisekaemusega. Vahel peaksime me kõik esitama endale banaalsevõitu küsimusi ja vaatama, kas oskame neile vastata. Muuta võib nii riiki, erakonda kui iseennast.