Kasvatusteadlane Maie Tuulik: miks lastest saavad ülbikud (12)

Maie Tuulik
, kasvatusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laps.
Laps. Foto: Pexels / CC0 Licence

Laps hakkab õige varakult mõistma, kui kaugele ta võib suhtes täiskasvanuga minna. Nii võib juba kaheaastane laps olla kas vaimustav olend või hellitatud laps, kes pidevalt kiunub ja muserdab oma vanemaid, kirjutab kasvatusteadlane Maie Tuulik. 

Kui meie siin ja praegu hulbime alles romantilise lapsekesksuse lainetel, siis Ameerikas ja Euroopas on toimunud selge suunamuutus. Inglismaal näiteks nimetatakse seda kultuuriväärtuste restauratsiooniks (cultural restorationism), kus võtmekohal on rahvuse keel ja identiteet ning ühiskonna traditsiooniline väärtusmaailm. See tähendab tagasipöördumist traditsioonilise distsipliini, autoriteedi ja õppimise juurde. Viimase 40 aasta jooksul on hoolikalt planeeritud uuringutega tõestatud, et kasvatusstiilide üle ei ole enam mõtet vaielda. Laps ei ole kunagi täiskasvanuga võrdne otsustusvõime, kogemuse, oskuste ja vastutusvõime poolest. Ühtegi nimetatud oskust lapsel sünnipäraselt ei ole ja iseenesest ei teki. Laps on järeleaimaja, kes otsib abi ja tuge ning kes vajab suunamist. Laps ei tunne maailma ja inimesi, ei oska vahet teha heal ja halval. Lapses on instinkte, mis vajavad taltsutamist: tema bioloogilise loomuse asemele peab kujunema kõlbeline karakter. Laps ei saa kasvada inimeseks, kui ta ei pea midagi ega kedagi kõrgemaks kui tema ise. Kus puudub austus, tekivad vastandid − jultumus, häbematus, täielik vastuvõtmatus kõlbelistele mõjutustele.

Kommentaarid (12)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles