Triinu Pääsik: koolikiusamine on võtnud absurdsed mõõtmed

Triinu Pääsik. Foto: Erakogu

Lapsevanemad usaldagu enda lapse õpetajaid ja kooli ning astugu sammuke lähemale sujuva koostöö ja mõistmise nimel, mitte rünnakuks, kirjutab haridustehnoloog ja arvutiõpetaja Triinu Pääsik oma blogis vastukajas 22. jaanuari Postimehes ilmunud Martin Ehala artiklile «Väärkohtlemine on ületamas õpetajate taluvuse piiri».

Väärkohtlemise teema on minu jaoks väga südamelähedane. Just seetõttu, et näen absurdse koolikiusamise tagajärgi endale oluliste kolleegide pealt. Õpilaste omavahelise koolikiusamise vastu võideldakse mitme programmi raames ja need on igati tänuväärt ettevõtmised. Kuidas aga võidelda koolikiusamise vastu, kus rollides on täiskasvanud inimesed – koolikiusamine, kus õpetaja peab silmitsi seisma lapsevanemaga? Teinekord ei ole ka koolil ega ametkondadel muud teha, kui alla anda… Aga see ei peaks olema norm! See ei tohiks olla norm!

Mõni aeg tagasi mõtlesin esimest korda väga selgelt, et ühel hetkel ma enam õpetaja olla ei taha. 

Mõni aeg tagasi mõtlesin esimest korda väga selgelt, et ühel hetkel ma enam õpetaja olla ei taha. Ma hindan selle ameti võlusid ja võimalusi, kuid üha enam näen enda kolleegide pealt, et lapsevanemad on suurim väljakutse ja nendeni täna töötavate õpetajate käsi ei ulatu.

Nagu öeldakse: kui ruumis on kaks inimest, on seal kolm arvamust. Kõik inimesed ei sobigi omavahel koostööd tegema, kuid mõistlikkuse aspekt tundub lastevanemate hulgas hääbuvat. Kas kordki mõtleb õpetaja või kooliga konflikti sattunud lapsevanem «Mida mina lapsevanemana saaksin teha, et õpetaja saaks klassis segamatult tundi pidada?», «Kas ma olen lapsevanemana ise midagi tegemata jätnud, et selline olukord hetkel käsil on?», «Kas mina lapsevanemana saaksin enda last kuidagi aidata?» jne. Kõrgemad institutsioonid võiksid jääda viimaseks õlekõrreks, kust «lahendust» otsida ja jalgu trampida, mitte esimeseks.

Tahaks öelda, kallid lapsevanemad, õpetajad töötavad koolides TEIE laste heaolu nimel! Selle jaoks, et aidata TEIE lapsi targemaks, osavamaks ja nutikamaks. Usaldage oma lapse õpetajaid ja kooli ning astuge sammuke lähemale sujuva koostöö ja mõistmise nimel, mitte rünnakuks.

Õpetaja ei peaks igal sekundil mõtlema sellele, et ÄKKI minu öeldu või kirjutatu põhjal kaevatakse mind kohtusse või tuleb minu postkasti juristi kiri.

Õpetaja ei peaks igal sekundil mõtlema sellele, et ÄKKI minu öeldu või kirjutatu põhjal kaevatakse mind kohtusse või tuleb minu postkasti juristi kiri. Õpetaja on ka ainult inimene ja inimesed omavahel peaksid suutma omavahel rääkida. Ebamugavaid olukordi tuleb ikka ette, kuid kas tõesti ei saa viisakal viisil neid lahendada?

Nagu Martin Ehala oma artikliski püstitab küsimuse:

…kui paljud lugejaist oleks nõus taluma töökohal pidevaid ähvardusi ja mõnitusi, teades, et sellele ei tule lõppu ja seda tulebki võtta töö normaalse osana? 38 protsendi õpetajate jaoks on see igapäevane reaalsus.

Seisan üheskoos entusiastlike kolleegidega teistest koolidest Õpi Õpetajaks kodanikuliikumise eest, ja minu jaoks on oluline, et õpetajaamet oleks jätkusuutlik, köitev ja ühiskonnas väärtustatud. Mõnikord on mul aga tunne, et võitlus käib tuuleveskitega: me ei suuda selle ameti väärtust piisavalt tõsta, sest seda langetatakse oluliselt jõulisemalt.

Enda lapsepõlve koolitraumat ei peaks üks täiskasvanud inimene lapsevanema rollis läbi elama oma lapse ja tema kooli kaudu. See etapp on täiskasvanu jaoks möödas ja sellest kogemusest saab vaid õppida. Samuti õppida nii, et õpetada oma lapsele eetilisi ja moraalseid norme, mõistlikku, elutervet ja teistega hoolivat käitumist, mille omandamist püüavad toetada ka õpetajad ja koolis töötavad inimesed.

Teinekord on tunne, et õpetajad peavad tegema seda tööd, mis lastetoas jäi tegemata.

Teinekord on tunne, et õpetajad peavad tegema seda tööd, mis lastetoas jäi tegemata. Ja teevadki. Lapsevanemad aga ründavad õpetajaid ning kaitsevad ja õigustavad oma lapsi, keda aga probleemi selgitamisse ega lahendamisse üldse ei kaasata. Võitlus käib hoopis teisel tasandil ja võõraste relvadega.

Mul on kurb vaadata kolleege, kes teevad tööd hinge ja südamega, aga kaua nad enam ei jaksa. Nad soovivad, et TEIE lastest kasvaksid normaalsed, oma käitumise tagajärgedega ja kaaslastega arvestavad, empaatilised ja teotahtelised inimesed. Need õpetajad ongi need inimesed, keda hädasti on koolidesse vaja. Just need õpetajad, tänu kellele vaatavad õpilased kooliajale heldimusega tagasi. Kahjuks aga hirmutavad sellised jutud (ja tavaliselt mitte pelgalt kuulujutud) agressiivsetest lastevanematest ära needki huvilised, kelle süda on olla õpetaja, kuid hing ei kannataks sellist kiusamist välja.

Õpetaja, kes teeb oma tööd ilma rõõmuta, ei ole enam see õpetaja, keda ühiskond vajab. 

Räägitakse ka palju õpilaste õpirõõmust ja kuidas seda luua ning hoida. Aga õpetamisrõõm, töörõõm? Siinkohal ei peatu ma palganumbril, õppekaval, laste arvul ega töökoormusel. Õpetajad on üldiselt oma loomu poolest tihti maailmaparandajad ja valdavalt ei tehta õpetajatööd suure palganumbri pärast, vaid motivatsioonitundest. Kui viimane aga ebaviisakate ja teinekord koguni alatute võtetega jalge alla trambitakse, jääbki vaid töö – hea, kui seegi jääb. Aga õpetaja, kes teeb oma tööd ilma rõõmuta, ei ole enam see õpetaja, keda ühiskond vajab. Kuigi must stsenaarium võib olla, et need on ühel hetkel ainukesed inimesed, kes tööle kandideerivad.

Öeldakse, ükski heategu ei jää karistamata. Õpetajad töötavad päevast päeva õpilastega, aga ennast tõestama ja põhjendama peavad lastevanematele. Miks on tekkinud olukord, kus koolikiusamine on saanud sellised mõõtmed? Miks on lapsevanematest saanud õpetajate suurim hirm? Kui kauaks sellises keskkonnas õpetajaid veel on?

Abitu tunne on vaadata kõrvalt neid imelisi kolleege, kes oma heade soovide ja kavatsuste tõttu lastevanemate (või ametnike) hambusse jäävad. Ja vastaseks pole õpilased, vaid vastaseks on lapsevanemad!