/nginx/o/2019/01/22/11732625t1ha195.jpg)
Rääkides Eesti ülikoolide rahvusvahelistumisest kui ähvardavast ohust, ei tohiks me lasta emotsioonidel võimust võtta. Peaksime rahulikult läbi arutama, mis on meil rahvusvahelistumisest võita või kaotada, kirjutab Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor ja humanitaarteaduste ning kunstide valdkonna dekaan Margit Sutrop (Reformierakond).
Avalikkuses kütab kirgi ülikoolide rahvusvahelistumise ja õppekeele teema: küsitakse, kas inglise keel surub ülikoolidest välja eesti keele. Mõistan nii neid, kes muretsevad meie armsa emakeele pärast kui ka neid, kes pooldavad suuremat avatust. Tundub aga, et suurem osa vaidlusi on tekkinud sellest, et avalikus arutelus on kõik küsimused segi nagu puder ja kapsad. Järgnevalt püüangi erinevaid vaidlusküsimusi eristada ja näidata, et rahvusvahelistumine ja ingliskeelsete õppekavade tegemine on hoogustunud väga erinevatel põhjustel. Ülikoolid peavad leidma lahenduse, kuidas korraga tagada eesti keele jätkusuutlikkus, kõrghariduse kvaliteet ning riigi konkurentsivõime.
Rahvusvaheliste õppekavade avamise peamiseks põhjuseks on ülikoolide soov osaleda ülemaailmses teadmiste vahetuses, millega käib kaasas üliõpilaste ja õppejõudude vaba liikumine. Kuna teadus on juba oma olemuselt piire ületav, rahvusvaheline, on teaduse kõrge taseme saavutamiseks parimate õppejõudude ja ka välistudengite siiatoomine vältimatu. Seda keelates seaksime takistusi nii ülikoolide arengule kui ka meie oma üliõpilaste võimalustele, mis tähendab, et Eesti noored läheksid senisest veelgi enam õppima piiri taha.
Rahvusvahelisi õppekavu, mille õppekeel on enamasti inglise keel, avatakse praegu aga mitte ainult välisüliõpilaste ja –õppejõudude kaasamiseks, vaid ka rahvusvahelise õpikeskkonna loomiseks meie ülikoolides. Rahvusvahelised õppekavad on Eesti õppurite hulgas populaarsed, Eesti noortele meeldib õppida koos teiste maade tudengitega. Oma üliõpilaste Eestis hoidmine on kasulik nii ülikoolidele kui ka Eestile laiemalt: nii jäävad meie noored kodumaale. Juba praegu asub meie oma üliõpilasi igal aastal Eesti ülikoolidesse õppima ca kümme protsenti vähem kui eelmistel aastatel. Paljud neist suunduvad õppima teistesse riikidesse. Kui suudame Eesti ülikoolides pakkuda rahvusvahelist õpikeskkonda ja anda heal tasemel kõrgharidust, on lootust, et Eestisse ei jääda õppima ainult rahapuudusel, vaid peamiselt usus, et ka siit saadav haridus võimaldab saada oma erialal hea ettevalmistuse.
Rahvusvahelised õppekavad on Eesti õppurite hulgas populaarsed, Eesti noortele meeldib õppida koos teiste maade tudengitega.
Ja veel – ka siis, kui eesti üliõpilased õpivad Eestis ingliskeelsel õppekaval, on nende õpi- ja elukeskkond suuresti eestikeelne. Isegi kui õpitakse ingliskeelsel õppekaval, võtavad eesti tudengid valikaineid teistelt õppekavadel ja eestikeelsete õppejõudude ning juhendajatega suheldakse ikka oma emakeeles. Vabal ajal suheldakse eesti sõpradega, tarbitakse eesti meediat, käiakse eestikeelses teatris ja muudel kultuuriüritustel. Seetõttu on loota, et nad juurduvad siin, mitte ei lähe õpingute lõppedes laia maailma õnne otsima.
Kuid eesti keeles õpetamisel on ka bürokraatlikke takistusi. Rahvusvahelisi õppekavu tehakse vahel lihtsalt häda sunnil: praegu ei luba seadus määrata ühele õppekavale bakalaureuse- ja magistriastmes kahte õppekeelt, mis võimaldaks eestlasi õpetada emakeeles ja välismaalasi inglise keeles. See viga tuleks uues kõrgharidusseaduses kindlasti parandada. Säte, mis lubaks kõigi astmete õppekavadele rohkem kui ühe keele, kaotaks vajaduse muuta õppekava ingliskeelseks vaid bürokraatlikel põhjustel. Nii muudeti näiteks Tartu Ülikooli Euroopa keelte ja kultuuride magistriõppekava ingliskeelseks, et siin saaksid õppida ka Euroopa lepingupartneritest ülikoolide tudengid, kes mõistagi ei saa läbida õppekava, mille ametlik õppekeel on vaid eesti keel). Kahte õppekeelt panna ei lubatud. Eriti absurdne on olukord seetõttu, et sellel õppekaval on tegelikult suur osa õppetööst niigi kas saksa, vene, rootsi, taani, norra või prantsuse keeles, kuna koolitatakse võõrfilolooge.
Kolmandaks võttis riik 2013/2014. a kõrgharidusreformiga ülikoolidelt õiguse küsida õppetasu. Riik on saamata jäänud eraraha ülikoolidele küll teatud määral kompenseerinud, ent muu tegevustoetuse jätnud samale tasemele, mistõttu kõrgharidusse tulev raha on pigem vähenenud. Üldine palgatõus ja inflatsioonist tingitud kulude suurenemine panevad ülikoolid raskesse rahalisse seisu. Olukorras, kus ülikoolide õppejõudude palgad jäävad kohati alla kooliõpetajate palkadele, ei saa ülikoolidele kuidagi pahaks panna, et nad otsivad võimalusi eraraha kaasamiseks. Paraku on ingliskeelsete õppekavade avamine praegu pea ainus võimalus kasvatada oma tulusid. Eestis on täna neli avalik-õiguslikku ülikooli – Eesti Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikool ja Eesti Muusikaakadeemia, kus kõik võõrkeelsed õppekavad on tasulised. Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis võetakse tasu valikuliselt, olenevalt õppekavast.
Olukorras, kus ülikoolide õppejõudude palgad jäävad kohati alla kooliõpetajate palkadele, ei saa ülikoolidele kuidagi pahaks panna, et nad otsivad võimalusi eraraha kaasamiseks.
Seega, kui tahame piirata rahvusvaheliste õppekavade avamist, tuleb kaotada piirangud õppekava keelele ja kas suurendada ülikoolide rahastust või lubada kõrgharidusse eraraha kaasata, nt avada osakoormusega õppekavu töötavatele inimestele.
Riik on seadnud ülikoolidele sihtmärgi – aastaks 2020 peaks välistudengeid olema kümme protsenti üliõpilaste koguarvust. Tänaseks on see number paljudes ülikoolides ületatud, välisüliõpilaste osakaal on Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias 11 protsenti, Tallinna Tehnikaülikoolis 15 protsenti ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias koguni 26 protsenti. Vaid Eesti Maaülikoolis on veel kasvuruumi - seal on välisüliõpilaste osakaal 9%.
Välistudengid tulevad Eesti ülikoolidesse õppima kas seepärast, et mõnel erialal on Eesti maailmas juhtiv (nt semiootika), siin on hea kvaliteedi ja hinna suhe (nt arstiteadus), siin saab tasuta õppida (nt IKT) või on Eesti neile millegi poolest huvitav.
Kas on motiive, mida me ei toeta? Jah, me ei peaks lubama, et Eesti ülikooli vastuvõtmist kasutatakse lihtsalt lubatähena Euroopa Liitu sisenemiseks, kadudes orbiidilt niipea, kui ELi sisenemisluba on kätte saadud. Teiseks peaksime olema valvsad, et meie riigi julgeolekut ohustavatest riikidest ei tuleks siia tudengeid ülesandega omandada teadmisi, mida edaspidi kasutatakse meie vastu. Teisalt tuleks küsida, mis motiividel ülikoolid välistudengeid värbavad?
Me ei peaks lubama, et Eesti ülikooli vastuvõtmist kasutatakse lihtsalt lubatähena Euroopa Liitu sisenemiseks.
Eesti ülikoolid pakuvad täna ingliskeelset õpet peamiselt neljal eesmärgil: esiteks selleks, et täita Eesti tööturu kasvavat vajadust haritud tööjõu järele; teiseks selleks, et teenida ülikoolide käigus hoidmiseks vajalikku lisaraha; kolmandaks sellepärast, et säilitada või parandada Eesti kõrghariduse ja teaduse konkurentsivõimet ning neljandaks seepärast, et eksportida siin õppinud välistudengite ja -õppejõudude abil Eesti kultuuri ja teadust maailm, ehk siis kasvatada Eesti tuntust ja mõju maailmas. Kas neid eesmärke peaksid ülikoolid täitma maksumaksja raha eest või peaks neil õppekavadel õppivatelt tudengitelt raha küsima?
Esiteks on rahvusvahelise õppe üks eesmärke Eesti majanduse konkurentsivõime kasvatamine. Kogu maailmas on hoogustumas globaalne konkurents välisüliõpilaste pärast, kelle hulgast loodetakse leida talente ning kõrgetasemelist tööjõudu. Ükskõik mida arenenud lääneriigid ka ei räägiks arenguabist, solidaarsuskohustusest või varasema ebaõigluse heastamisest, tegelikkuses on erinevate stipendiumiprogrammide eesmärk ka tööjõu värbamine, oma maa majanduse või riigi mõjuvõimu kasvatamine, kultuuri- ja teadussaavutuste levitamine. Ka Eesti riigi ees on valik – kas olla ajude äravoolu maa või ajude sisseostu maa. Kui majandus ei kasva, jääme ilma oma noortest, kes lähevad otsima paremaid väljakutseid. Näiteks IT eriala näitel näeme, et rahvusvaheliste õppekavade kaudu on võimalik täita tühimikku Eesti tööturul ja seeläbi kasvatada ka Eesti konkurentsivõimet.
Teame, et Eestis on täna infotehnoloogia spetsialistidest suur puudus. Täna õpib Eestis IKT erialadel 561 välisüliõpilast, kusjuures 81 protsenti lõpetajatest on jäänud tööle Eestisse. Raha, mille võiksime saada nende õppemaksust, on väiksem sellest, mille võidame tagasi Eesti tööturule sisenenud spetsialistide loodud lisandväärtuse kaudu. Seega ei pruugi õppetasu kehtestamine olla mõistlik lahendus, kui seeläbi jääme ilma headest tudengitest. Küll aga tuleks nende puhul mõelda, kuidas aidata kaasa sellele, et välistudengid saaksid ülikoolist kaasa ka eesti keele oskuse ja teadmised eesti kultuurist ja ühiskonnast? Tartu Ülikool tegi hiljuti otsuse lisada kõigile ingliskeelsetele õppekavadele eesti keele ja kultuuri valikmoodul.
Täna õpib Eestis IKT erialadel 561 välisüliõpilast, kusjuures 81 protsenti lõpetajatest on jäänud tööle Eestisse.
Teiseks on ingliskeelsed õppekavad raha teenimise vahendid. Peale seda, kui IRLi eestvedamisel viidi läbi kõrgharidusreform ja mindi üle tasuta kõrgharidusele, jäi ülikoolidele ainus võimalus raha teenimiseks luua ingliskeelseid õppekavu. Teades, et 38 protsenti välistudengitest (1918 tudengit) õpivad ärinduse ja halduse erialadel, võib arvata, et paljud neist rahvusvahelistest õppekavadest oleks jäänud loomata, kui riik ei keelaks võtta õppetasu neilt, kes oma raha eest neid populaarseid erialasid õppida tahaksid. Mõtlemapanev juhtum on ka Tartu Ülikooli meditsiini õppekava, kus 1990ndatel õpiti kaks esimest aastat inglise keeles ja edasi koos riikliku koolitustellimuse tudengitega eesti keeles, nüüd on aga kogu õppekava inglise keeles, sest vaid ingliskeelses õppes on võimalik küsida kopsakat õppemaksu.
Majanduslikel eesmärkidel loodud õppekavade puhul tuleks hoolega mõelda, kas küsitud õppetasud ikka katavad tegelikke kulusid või on need kasumlikud vaid seepärast, et mingi teise riikliku rahastuse kaudu on põhikulud juba kinni makstud. Õppetasude tõstmist on aga mõistlik teha alles siis, kui turg on sisse söödetud.
Kolmandaks pakutakse ingliskeelset õpet sellepärast, et soovitakse säilitada või parandada Eesti kõrghariduse ja teaduse kvaliteeti. Tsiteerin siinkohal Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete professorit Eiki Bergi (TÜ arengukava seminar 21.01.19), kelle sõnul on suur vahe, kas ühele õppekohale on üks või kümme kandidaati. Rahvusvahelise õppekava avamise abil on võimalik sellist tugevat konkurssi tekitada. Nii juhtus nt rahvusvaheliste suhete või riigiteaduste magistriõppekavaga: rahvusvahelise õppekava avamisega tõusis konkurss ja õppe kvaliteet, millest võitsid ka ingliskeelsele õppekavale õppima asunud Eesti tudengid.
Eesti väikese rahvaarvu juures on paraku väga raske tekitada konkurssi kümme kandidaati kohale. Vaid väga vähesed erialad saavad uhkustada suure konkursiga. Veelgi hullem on, kui konkurss kukub läbi, sest pakutud kümnele kohale kandideerib vaid üks õppida soovija, nagu on mõnel aastal juhtunud mõnel Eestile vajalikul, ent vähepopulaarsel erialal.
See on Eesti riigi jaoks mõtlemise koht. Mõnel puhul oleks abi sellest, kui lõpetataks erialade dubleerimine eri kõrgkoolides ja koondataks õpe ühte ülikooli. Teistel juhtudel, nagu nt õpetajakoolituse erialadel, kus aastaid kummitab tudengikandidaatide puudus, oleks vajalik koostada tegevusplaan, kuidas eriala populariseerida.
Nende õppekavade puhul võiks õppetasu küsimusele läheneda valikuliselt. Kui kõrval pole analoogset eestikeelset õppekava, peaks Eesti tudengid saama seal tasuta õppida. Kaaluda võib ka Euroopa Liidu liikmesriikide tudengite vabastamist õppemaksust, nagu on teinud nt Põhjamaad. Saavad ju ka meie oma tudengid enamikus EL liikmesriikide ülikoolides tasuta õppida. Kolmandatest riikidest tudengitele (eriti Venemaal elavate hõimurahvaste esindajatele, kelle aitamine on meie kohus), aga ka arenguabi andmiseks, koostöös Välisministeeriumiga stipendiume.
Neljandaks pakutakse ingliskeelset õpet seal, kus Eesti on maailmas unikaalne tegija. See võimaldab tuua siia tudengeid, kes tahavad õppida just siinsete maailmatasemel õppejõudude juures ning saada parimat võimalikku haridust. Selliseid erialasid on Eestis veel vähe, aga neid on. Tartu Ülikoolist pean kõige ehedamaks näiteks semiootikat, mis pakub Tartu-Moskva koolkonna traditsioonis unikaalset õpet ja meelitab siia tudengeid kogu maailmast. Semiootika magistriõpet on võimalik läbida nii eesti kui inglise keeles, sisult on need õppekavad erinevad.
Selliste erialade üle peaksime olema uhked ja neid hoidma kui silmateri. Nende puhul ei tohiks me rakendada samu reegleid (sh õppetasu kehtestamine kõigile) nagu nende õppekavade puhul, mille ülikool on avanud kas raha teenimiseks või tööturu vajaduste rahuldamiseks. Nii nagu me peame maksumaksja raha eest üleval Eesti saatkondi välisriikides, peaksime olema valmis toetama ka rahvusvahelisi õppekavu, mis aitavad eksportida Eesti teadust ja kultuuri teistesse riikidesse ning kujundavad Eesti mainet välismaal.
Rääkides Eesti ülikoolide rahvusvahelistumisest kui ähvardavast ohust, ei tohiks me lasta emotsioonidel võimust võtta. Peaksime rahulikult läbi arutama, mis on meil rahvusvahelistumisest võita või kaotada. Muidugi peaksime teadvustama ka probleemid ja need kriitilised kohad, kus peaksime tõmbama hädapidurit või need, kus tuleks gaasi anda. On selge, et kui rahvusvahelisi õppekavu on tehtud nii erinevatel eesmärkidel, siis tuleb ka õppetasu ja eesti keele õpetamise küsimustes läheneda neile erinevalt.
Eelkõige aga peaksime kaotama bürokraatlikud tõkked nagu ühe õppekeele nõue bakalaureuse- ja magistriõppekavadel, mis on viinud eestikeelsete õppekavade ingliskeelseks muutmiseni. Samuti on ülikoolid juba aastaid palunud, et lubataks rohkem avada osakoormusega eestikeelseid õppekavu, kus täiskasvanud õppijad oleksid valmis maksma õppetasu. Lubades ülikoolidel rohkem kaasata eraraha, väheneb ka soov teenida raha ingliskeelsete õppekavadega.
/nginx/o/2020/04/08/13045829t1h0d5d.png)