Yana Toom ja Katri Raik.

FOTO: Fotokollaaž/Scanpix

Eesti ühiskonnas on valitsemas neuroos, mille üks põhjus on oma minevikutraumadest vaikimine. Kartes solvata paljusid toredaid (ma ei ole siin kohal sugugi irooniline) kaasmaalasi, ollakse nii-öelda poliitkorrektsed. Arvatakse, et kõige ilgemast okupatsioonist ja terrorirežiimist mitterääkimine aitab kaasa ühiskonnas sidususe tekkimisele, kirjutab Põhjaranniku ajakirjanik Teet Korsten oma Facebooki lehel. 

See on kõige suurem vale. Vaikimine viib neuroosi süvenemiseni. Ja neuroosi üks sümptomeid on EKRE-laadsete populistide ruulimine. Eesti ei jää mõõduka natsionalismita ellu. Samas on oht loovutada riik teisele äärmusele.

Siseminister Katri Raik teeb nägu/teeskleb Narvast hääli noolides, et teda huvitab mittekodanike küsimus. Ettepanekuga kodakondsust külvata ta samal ajal devalveerib kodakondsust (tean, et Katri Raik väidab, et tegu oli hoopis kutsega diskussioonile – eks diskuteerime siis!).

Mind päriselt huvitab kodakondsuse teema. Esiteks, on Eestis seda minu meelest liiga kergekäeliselt ja mõnikord lausa kuritegelikult jagatud – näiteks «teenelise» kodaniku Yana Toomi juhtumil.

Rahvusriigi tulevikust tegelikult huvituvad erakonnad võiksid jõuda kokkuleppeni, mille järgi saavad ka kohalikel valimistel valida vaid kodanikud.

Esiteks, see vääristaks kodakondsust ja sellega võib-olla motiveeriks kedagi kodakondsust taotlema. Kui see ei motiveeriks, siis selliseid ignorante ei tohiks nagunii urnide juurde lubada.

Teiseks aitaks see kuidagigi kaasa okupatsiooni ja vähe kontrollitud migratsiooni tagajärjel tekkinud ebanormaalse olukorra leevendamisele, kus kohalikel valimistel ruulivad teatud linnades – kaasa arvatud pealinnas – Eesti-vastased erakonnad. Väljendun täpsemalt: ruulivad erakonnad, kelle teatud liikmed lubavad endale Kremli-meelseid ja/või muidu rahvusriigi vastaseid avaldusi ning erakonna «kontora» ei distantseeru neist.

Minu peamine argument kodakondsuse saamise tingimuste karmistamisele kutsumisel –  lisaks sellele, et ka KOVi valimistel saavad valida vaid kodanikud, on oponentidega väideldes aga see, et mittekodanikud evivad vabas ja demokraatlikus Eestis kõiki võrdseid õigusi – välja arvatud õigus saada valituks ja õigus valida.

Praegusest nii-öelda liberaalsest olukorrast tulenevalt kasutavad vastutustundetud isikud, nagu Raik ja Toom (viimane on Moskva seisukohast muidugi isegi väga vastutustundlik), isegi riigikogu valimistel retoorikat, mis viib rahvusriigi hukuni.