Valimisreklaamid Tallinnas

FOTO: Konstantin Sednev

Maal ringi liikudes torkab silma, et parteid lubavad sõnades küll maarahva huvide eest seista, kuid poliitikute näopiltidega reklaame pole alevikesse ega külatanumaile üldjuhul raatsitud üles panna.

Põhjuse arvamiseks ei pea kuuluma partei kampaaniatiimi, sest agraarvalijate vähesuse tõttu ei vääri kallile materjalile trükitud klantspildi perifeeriasse transportimine ja selle hilisem utiliseerimine end lihtsalt ära. Sestap võitlevadki pildile pääsenud poliitikud maarahva huvide eest paradoksaalsel moel hoopis linnades.

Mina teen ettepaneku püstitada igasse omavalitsusse üks või mitu teadetetahvlit, kus igal kandideerival erakonnal on võimalik kogu kampaania ajal oma tähtsamate ninade pilte klaasi taga eksponeerida.

Koos aktiivse valimisagitatsiooni algusega kaovad need pildid ka linnatänavatelt, kuid taas on kerkinud küsimus, kas plakatite omaaegne ärakeelamine oli üldse taibukas mõte. Vahest peaks poliitikuil lubama taas ennast majaseintel reklaamida igal ajal, ilma igasuguste piiranguteta? Mõtet toetab õiguskantsler ning ka politsei loodab, et kui reklaamimine vabaks lasta, ei peaks nad enam tegelema juhtumitega, kus reaalset kuritegu toime ei panda.

On saanud pahaks kombeks, et hoolimata selgest sõnast – aktiivse agitatsiooni perioodil on poliitiline välireklaam keelatud – katsuvad seaduseandjaks pürgivad inimesed seadusest ikkagi mööda vingerdada. Ja alati jätkub konkurente, kes kaebavad politseisse, et see või teine erakond on ikkagi oma reklaami kuhugi nähtavasse kohta vaatamiseks sokutanud. Tähelepanu võidavad mõlemad, sest küllap kusagil ikka uudisnupp ilmub, et poliitik A süüdistab kolleegi B varjamatus enesereklaamis.

Kõige lihtsam lahendus olekski reklaamipiirang kaotada. Poliitikute üksteise peale kaebamise pärast väärtuslikke töötunde raiskavad politseinikud saaksid kergemalt hingata. Teisalt tuleks küsida, millist olulist informatsiooni kannavad linnatänavatele üles sätitud poliitikute näopildid? Nende ainus väärtus ilmneb kampaania alguses, mil parteid saavad plakatite vahendusel teada anda, kes on nende kohapealsed esinumbrid ja millised nad enam-vähem välja näevad. Paraku näitab elu, et seegi teenus on kättesaadav üksnes linlastele ja maarahvas peab taas ise vaeva nägema, et üldse midagi teada saada.

Eesti linnatänavate välisilme ei kaota palju, kui poliitiline välireklaam jääbki aktiivse agitatsiooni perioodil keelatuks. Suurtele pindadele prinditud poliitikute portreed tuletavad kangesti meelde riigikorda, millest me kolme kümnendi eest õnnelikult lahti saime. Mida suuremad on portreed, seda väiksem on nende kõrval kodanik.

Sestap teen ettepaneku püstitada igasse omavalitsusse üks või mitu teadetetahvlit, kus igal kandideerival erakonnal on võimalik kogu kampaania ajal oma tähtsamate ninade pilte klaasi taga eksponeerida. Pildid olgu ühte mõõtu ja nende kõrvale mahtugu ära ka üksikkandidaatide portreed. Nõnda oleks tagatud inimeste teavitamine nii linnas kui ka maal ja ka poliitikud oleksid rahul.

*Autor on Lõuna-Eesti Postimehe reporter.