Lihtsustatult öeldes on maailmas vaba maailma riigid ning teised, mis vabasse maailma ei kuulu. Tegelikult pole demokraatliku ja mittedemokraatliku ühiskonna vahel teravat piiri, mõnes on lihtsalt rohkem ja teises vähem vabadust. Vabaduse astet riikides mõõdavad mitmed indeksid – Freedom House’i ajakirjandusvabaduseindeks, majandusvabaduse edetabel, ÜRO õnnelikkuse indeks ja paljud teised. Minu arvates on aga neist kõige tähelepanuväärsem ajakirja Economist vaatlusrühma demokraatiaindeks (The Economist Intelligence Unit).
Indeksi väärtus leitakse vastuste järgi kuuekümnele küsimusele viies valdkonnas: (1) valimised ja pluralism; (2) valitsemine; (3) rahva osavõtt poliitikaelust; (4) poliitiline kultuur; (5) kodanikuvabadused. Kokkuvõtvalt öeldes mõõdab see indeks Vabale Maailmale iseloomulike ning demokraatia toimimiseks hädavajalike komponentide olemasolu ja efektiivsust. Indeksi väärtus saab olla vahemikus 0 (ei mingit vabadust) kuni 10 (demokraatia toimib ideaalselt hästi). Indeksi väärtuse järgi jaotatakse riigid nelja klassi: (1) täisdemokraatiad skooriga 8,01 ja enam; (2) lonkavad demokraatiad skooriga 6,01 kuni 8,0; (3) hübriidsed režiimid skooriga 4,01 kuni 6,0; (4) autoritaarsed skooriga 0 kuni 4. Täisdemokraatiaid on praegu 20 riiki, kus elab 4,5 protsenti maailma rahvastikust.
Economisti demokraatiaindeksi eriline väärtus seisneb ka selles, et raportite lugeja saab ülevaate ülemaailmsetest ja regionaalsetest protsessidest, mis seisundi paranemist või halvenemist mõjutavad. Erilise tähelepanu all on riigid, kus indeksi väärtus on teinud märgatava hüppe, kas siis üles- või allapoole. Jaanuari esimeses pooles avaldati järjekordne raport viimase aasta (2018) olukorrast maailma 167 riigis. Tipus on Norra indeksiga 9,87; viimasel kohal Põhja-Korea indeksiga 1.08. Eesti on seekord enam tähelepanu pälvinud kui kunagi varem alates aastast 2006, mil Economisti demokraatia indeksit pidama hakati. Meie jaoks on seekord mitu märgilise tähendusega uudist.