Valimisreklaamid Tallinnas 07.01.2019.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees

Vahepeal oli moes rääkida sellest, kuidas vasak-parem-skaala enam ei kehti, maailmavaate tähtsus on vaieldav ning ühiskonna ees seisvatele ohtudele tuleb rohkem läheneda juhtumipõhiselt.

Eesti lähiajaloos on selliseid perioode olnud vähemalt kaks. Kõigepealt aeg pärast Mart Laari esimest valitsust, mil tundus, et ühte kindlat ilmavaadet – turuliberaalset rahvuslust – esindanud valitsus teeb eluvõõraid otsuseid ja majandab riigi põhja. Asemele tuli Andres Tarandi laiapõhjaline «jõulurahuvalitsus». Pärast teda asus Tiit Vähi juhtima oma teist, seejärel kolmandat valitsust. Neist mõlema kohta kasutati – kes vähem, kes rohkem irooniliselt – mõistet «spetsialistide valitsus».

Et sedalaadi mudel end kuidagi ei õigustanud – vajaka jäi nii vastutusest kui sihiseadmisest – asusid Eesti erakonnad taas oma ilmavaadet otsima ja leidma, kuni end kinnistas võimule agressiivselt liberaalsena alustanud Reformierakond. Erakonna viimase peaministri Taavi Rõivase ajaks oli mõiste «maailmavaade» muutunud millekski ebamugavaks. Räägiti «peenhäälestusest».

Paraku tegi ajalugu Rõivase kahe valitsuskabineti ametisoleku jooksul aastatel 2014–2016 oma korrektuure. Venemaa vallutas Krimmi ja algas vastasseis läänega, sõda Süürias venis, Euroopat tabas pagulaskriis. Viimase toel võitsid kõikjal toetust senisest peavoolust radikaalselt kõrvale kalduvad liikumised. Nende loosungites segunes Euroopa ajaloost häirivalt tuttaval moel virulentne rahvuslus ja tugev sotsiaalprogramm ning – oh üllatust! – Euroopa riikide sisepoliitikas oli maailmavaade ühtäkki tagasi!

Jah, maailmavaade on tagasi ning vahepeal ununenud arutelud parema ja vasaku, tsentri ja äärmuse, populismi ja tõestuspõhise poliitika üle käivad uue hooga nii meil kui mujal.

Sama käib ka Eesti kohta. Kadunud on jutud peenhäälestamisest ja spetsialistide valitsustest – erakonnad maalivad oma loosungeid käredate värvide ja laiade pintslitega. Käivad arutelud selle üle, kelle maailmavaade on puhtam ja selgem ning mida mõeldakse ühe või teise mõiste all. Mida tähendavad liberaalsus ja konservatiivsus? Kas rahvuslus võib olla sotsiaalne? Või kuidas saada aru sõnapaarist «avatud rahvuslus»?

Jah, maailmavaade on tagasi ning vahepeal ununenud arutelud parema ja vasaku, tsentri ja äärmuse, populismi ja tõestuspõhise poliitika üle käivad uue hooga nii meil kui mujal. Muidugi võib mõni lehelugeja nentida, et see kõik ei lähe talle korda, sest elus on tähtsamatki. Tal on selleks täielik õigus. Samas on vaja ühiskonnal aeg-ajalt – ja miks mitte just enne valimisi – teha üks ring nendele teemadele peale ning defineerida, mida me mõtleme ühe või teise mõiste all. Rääkides igaüks oma juttu ja tõlgendades igaüks sõnu omal viisil, ei ole ühiskondlik mõttevahetus võimalik ning arutelu asemel võtab maad kisa. Teisiti öeldes: maailmavaatega tuleb tegeleda, muidu tegeleb maailmavaade meiega.