Jelena Skulskaja: kes õnnistab neid, keda on õnnistanud jumal?

Jelena Skulskaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija Jelena Skulskaja.
Ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija Jelena Skulskaja. Foto: Erakogu

Mind on alati huvitanud just erandid. Nagu ka inimesed, kes tegutsevad vastu igasugust loogikat ja tervet mõistust, poliitilist olukorda ja üldisi suundumusi – minu pea kohal on õnnekombel alati lennelnud valgete vareste parv, kirjutab Jelena Skulskaja.

Mõne aja eest toimus Rakvere teatris pärast etendust „Kuni ta suri“ – mis on läinud enneolematu menuga, piletid on mitmeks kuuks välja müüdud – vestlusring vaatajatega teemal, miks just see melodraama on saanud publikule nii armsaks. Näidendi kirjutas Nadežda Ptuškina (ta viibis ka esietendusel ja hindas erakordselt kõrgelt Rakvere trupi tööd, mida täiendas pealinna tähe Maria Klenskaja osalus), seda on esitatud paljudes Venemaa teatrites ja nüüd siis jõudis liigutav aastavahetuslugu, mil on võimalikud ammu oodatud imed ja elu ise pakub uskumatuid üllatusi, viimaks Rakverre. Mind kutsutigi eriti just arutelul osalema ja me püüdsime koos lavastaja Peeter Raudsepaga leida vastust küsimusele, mis pakkus muude saladuste kõrval sügavat huvi paljudele vaatajatele: mida spetsiifilist venelikku leidub selles näidendis, mis üldse vene kirjanduse eripärast on selles kajastunud?

Minu meelest pole selles näidendis, omamoodi Tuhkatriinu-loos, midagi rahvuslikku ega saagi olla: 59-aastane vanapiiga kohtab jõukat meesterahvast, armub temasse, leiab vastuarmastust ja üldse täieliku õnne otse enne uue aasta algust. Charles Perrault’ klassikalisest „Tuhkatriinust“ kuni, ütleme, filmini „Pretty Woman“ on see lugu ikka üles ehitatud imele, saatuse uskumatule annile, vahe on ainult teksti kvaliteedis, mis võib olla teravmeelsem, peenekoelisem või siis hoopis sentimendist üle valguda. Kuid Peeter Raudsepal õnnestus ometi leida Nadežda Ptuškinalt üks tüüpiline vene joon: meestegelane hakkab naisele silma viskama just sel hetkel, kui too kõhuvalu käes kannatavat meest pudruga toitma hakkab. Soov hoolt kanda, soojendada, esijoones aga ikka haletsust tunda ja toita olevat venelastele tunnuslik, veenis Raudsepp teatrikülastajaid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles