Mind on alati huvitanud just erandid. Nagu ka inimesed, kes tegutsevad vastu igasugust loogikat ja tervet mõistust, poliitilist olukorda ja üldisi suundumusi – minu pea kohal on õnnekombel alati lennelnud valgete vareste parv, kirjutab Jelena Skulskaja.
Jelena Skulskaja: kes õnnistab neid, keda on õnnistanud jumal?
Mõne aja eest toimus Rakvere teatris pärast etendust „Kuni ta suri“ – mis on läinud enneolematu menuga, piletid on mitmeks kuuks välja müüdud – vestlusring vaatajatega teemal, miks just see melodraama on saanud publikule nii armsaks. Näidendi kirjutas Nadežda Ptuškina (ta viibis ka esietendusel ja hindas erakordselt kõrgelt Rakvere trupi tööd, mida täiendas pealinna tähe Maria Klenskaja osalus), seda on esitatud paljudes Venemaa teatrites ja nüüd siis jõudis liigutav aastavahetuslugu, mil on võimalikud ammu oodatud imed ja elu ise pakub uskumatuid üllatusi, viimaks Rakverre. Mind kutsutigi eriti just arutelul osalema ja me püüdsime koos lavastaja Peeter Raudsepaga leida vastust küsimusele, mis pakkus muude saladuste kõrval sügavat huvi paljudele vaatajatele: mida spetsiifilist venelikku leidub selles näidendis, mis üldse vene kirjanduse eripärast on selles kajastunud?