Berit Nuka.

FOTO: Postimees.

«Rootsi valib teistsuguse tee.» Just nii võttis eile taas riigi peaministriks saanud sotsiaaldemokraat Stefan Löfven kokku põhjuse, miks kulus Rootsis valitsuse moodustamisele sel korral aega rohkem kui neli kuud – nimelt põhimõtte, et saagu mis saab, aga paremäärmuslasi võimupositsioonile lubada ei tohi.

Sellega viitas ta kõigile neile Euroopa maadele, kes parempopulistlike parteide lainele on alla vandunud ning lubanud nad võrdväärsetena ühise laua taha.

Et mitte teiste riikidega sarnaselt survele järele anda, olid mitu Rootsi erakonda valmis lõhkuma aastaid koos tegutsenud paremliidu, loobuma poliitilistest nõudmistest, ajama iseend sisekonflikti veerele. Taluti ka näpuviibutusi, et ummikseisu kestes kahaneb inimeste usaldus poliitika vastu. Aga peamine seisukoht jäi püsima: neonatslikust liikumisest välja kasvanud Rootsi Demokraatidest ei saa erakonda, millele antakse riigi poliitika kujundamisel õigus kaasa rääkida.

Tundub kummaline, et pikaleveninud valitsuse moodustamisega kaasnes kirumine, kuidas poliitikud ei suuda riigi huvisid isiklikest kõrgemale seada just puhul, kus lõppude lõpuks täitsid erakonnad täht-tähelt oma peamist valimislubadust: mitte anda järele paremäärmusluse ja populismi survele. Tõestasid, et seavad põhimõtted võimuihast kõrgemale.

Liberaalset demokraatiat põlgavatele populistidele saab küll vastu astuda. Lihtsalt tuleb kompromisse teha.

Lõpuks tähendas see, et keegi kokkuleppele läinud neljast Rootsi vasak- või tsentriparteist ei saanud sellist valitsust, nagu nad oleksid tahtnud, ning kõigil osalistel on risk sellest kaotada.

Aga ka võita. Üle tavalise parem-vasak-veelahkme kokku tulnud sotsiaaldemokraadid, rohelised, Liberaalid ja Keskpartei võivad tõestada ülejäänud Euroopale, et liberaalset demokraatiat põlgavatele populistidele saab küll vastu astuda. Lihtsalt tuleb kompromisse teha. Ka selliseid, mis haiget teevad.

Võib-olla oleks mujalgi vähehaaval aeg hakata mõtlema, et küsimus parem- või vasakpoolsest poliitikast, sellest, kui kõrge on üks või teine maks ning kui helde käega jagatakse toetusi, ei pruugi olla väärt paremäärmuslaste tantsule palumist. Neid, kes ei jaga arusaama, millised kombed kehtivad, ei pea peolaua taha kutsuma.

Tõsi, parempopulistid on saanud kõikjal Euroopas valimistel üha rohkem ja rohkem hääli – ning saavutavad EKRE kehastuses ilmselt Eestiski pooleteise kuu pärast enneolematu populaarsuse. Aga mitte nii palju, et neid ei saaks kõrvale jätta. Valitsusse on äärmuslased mitmel pool pääsenud seepärast, et teised parteid on neile võimuihas ise ukse avanud ning olnud selle nimel valmis nende poliitikaga kaasa minema.

Rootsis on kõik n-ö peavooluparteideks sõimatud erakonnad seni öelnud, et nemad äärmuslasi kampa ei võta ning sellest lubadusest iga hinnaga kinni pidanud. Sest nad on valinud tee, kus üks põhimõte on kõigest muust tähtsam.