Rein Veidemann: kellele lüüakse hingekella? Seda lüüakse sulle!

Foto: Nature.korp.net

Kelladel endilgi on ju pikk ajalugu. Paljud neist on elanud kauemgi kui kirikud, mis on kaotsi läinud sõdades või kokku varisenud aja koorma all. Siis on mälestus neist säilinud kellades, kirjutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor.

Pealkiri on küllap üks kuulsamaid lausungeid, mis leiab kasutamist olukorras, kus arvatakse, et kedagi tabanud õnnetus või häda tundub meist mööda läinud olevat või ei puuduta meid üldse. Selle ütlemisega kutsutakse siis üles kaastundele ja mõtlusele elu hapruse, lakkamatu ohustatuse ja üürikese kestuse üle. Midagi sarnast memento mori’ga, mida legendi kohaselt olevat 2. sajandil pKr kirikuisa Tertullianusele öelnud kroonimisel tema selja taga seisnud ori.

Lausung ise pärineb inglise 17. sajandi metafüüsilise luule suurimalt esindajalt John Donne’ilt (1572–1631), tema 1624. aastal ilmunud proosateosest «Devotions upon Emergent Occasions», millest kogu katkend on väärt siinkohal tsiteerimist.

Ükski inimene ei ole Saar - täiesti omaette:

iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast;

kui Meri Mullakamaka minema uhub,

jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,

kui ta Maanina upitab või

sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab;

iga inimese surm kahandab mind, sest mina

kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi

päri, kellele lüüakse hingekella: seda

lüüakse sinule.

Donne’i öeldu võtab nn kadunud põlvkonna kirjanikust eestkõneleja Ernest Hemingway oma romaani «Kellele lüüakse hingekella» (1940, Enn Soosaare eestikeelne tõlge 1971) motoks. Vähe sellest, Donne’i arutluse eelviimane rida on tõstetud lausa pealkirjaks. Romaan käsitleb Hispaania kodusõda ja kuigi selles kujutatakse kangelaslikku võitlust, on romaan põhitoonilt traagiline. Hemingwayd iseloomustabki traagiline eluhoiak. Ent selles motos ja pealkirjas huvitagu meid just «hingekella löömine».

Pole kahtlust, et tegemist on metonüümiaga: kirikukella löögid surnu väljakandmisel kirikust – hüvastijätt, jumalagajätt maise kehaga, kust hing on lahkunud Jumala valitsetavasse igavikku. Iga surm kahandab inimkonda, nagu püüab seda taastada iga uue inimese sünd. Meie kõigi vaimne substants esindab ühelt poolt transtsendentsust. Sest tõepoolest: mis on siis vaim (muide, läänemeresoome keeltes on «hing» ja «vaim» lähedased mõisted), enne kui ta materialiseerub millekski nähtavaks, tajutavaks, kombitavaks? Keha ja vaimu dualismil on siiski olemas oma argumentatiivne põhi. Teiselt poolt aga levib hing kõikjal, ületades aega ja ruumi just oma füüsiliselt nähtavate jälgede tõttu, milleks on kõik meie teod, aga ka meemid (ütlemised, mälestused jms). Kirikukella kumin ei ole sel juhul tõlgendatav ainult austusavaldusena lahkunud hingele, vaid hing ise omandab seejuures ka helijälje.

Selle illustreerimiseks tahan meenutada kahte teist kuulsat kirjanduslikku episoodi, sedapuhku eesti kirjandusest. Kõigepealt luulenäide. Kes meist ei teaks või poleks kuulnud ette loetavat Gustav Suitsu Tartu-murdelist luuletust «Kerkokell». Tammsaare on öelnud selle kohta juba 1915. aastal, et kui Suits poleks ka midagi muud kirjutanud kui «Kerkokella», siis ometi oleks ta juba ainuüksi selle luuletusega kirjutanud end eesti luuletajate parnassile.

Millest see luuletus siis räägib?

Luuletaja on jõudnud kodukülla. Teel kabeli poole kuuleb löödavat kirikukella – lööjaks luuletaja lell – ja jääb siis mõttesse elu ning surma igavese ringkäigu üle: seal saadavad koolnut peielised, teisal mängivad lapsed; seal lastakse hauda inimene, siin astub aga tema, luuletaja, veel oma mõtetes. Kõik see omandab erilise võimenduse, kui Suits meenutab oma ema surma, mis kasvab üle kahetsevaks pöördumiseks ema poole. Tol talvepäeval oli luuletaja koju jõudnud alles ema matusteks. Viimane tänu oli jäänudki ütlemata.

Poeg tunnistab, et ema lihtsal elul on olnud suurem tähendus poja tuuletallamiseks osutunud rändude taustal.

Refräänina korduv

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,

see lööja om so oma lell!

Heng niikui taiva poole püvväs,

nii rasselt kaibap, ikep kell.

kulmineerub küsimusega viimases stroofis:

Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? –

ei löö vist enämb oma lell!

Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs –

oh kerkokell, oh kerkokell!

Siinkohal märkamegi, kuidas kirikukell ja taeva poole püüdev hing saavad üheks ning luuletaja lõpetab kahtlusega, kas tema hing on väärt kella löömist, seda helijälge. Muide, kõrvalepõikena, Eestis oleme tunnistajaks ka niisugusele kirikukella metamorfoosile, nagu seda on suurte näitlejate, lavastajate, lauljate, dirigentide ärasaatmine teatritest või kontserdisaalidest – kirikukella asendavad siin timpanid.

Aga nüüd teise näite juurde – samuti kuulus episood eesti kirjandusest, nimelt Oskar Lutsu «Kevadest». Jõululaupäeval on Arno koos teiste laste ning Paunvere rahvaga kirikus jumalateenistusel. Arno ronib aga kirikutorni, kus Lible, kes parve põhjalaskmise süüdistusest vaba, lööb taas kella. Torni aknad on kõik valla, et kellahelin ulatuks kaugele. See kellahelin peab kuulutama Jeesuslapse sündi. Kohe assotsieerub meile ka tuntud jõululaul, mille esimene rida kõlab nii: «Tasa, tasa jõulukellad kajavad; üle terve ilmamaa kajab laul nüüd rõõmuga: jõulud tulnud ju!»

Ent need jutud, mida tornis aetakse, keerlevad hoopis surma ümber. Selgub, et nädala eest on surnud üks väike laps ja Lible on torni luugid ühelt poolt kinni jätnud, et kellalöömine poleks nii vali, vaid talitsetum, leinalisem. Arno uudistab Liblelt, miks Jumal ei võinud last terveks teha, vaid laskis tal ära surra. Jumalal polekski nagu võimu elu ja surma üle, mida tal aga peaks olema. Arno uudistamine ajab Lible segadusse, nii et too rehmab, et Arnol on «suured asjad ees». Aga tema, Lible, olla küsinud praosti käest sedasama, et kas Jumalat tasuvat uskuda, kui Jumal ei tee ülekohut olematuks. Mispeale praost olevat süüdistanud hoopis Liblet kui kurja inimest, kes nagu saatan kiusavat Jumalat.

Olen näidetega osutanud kirikukellale kui hingekellale. Aga teame ju, et hinge lahkumise kuulutus on ainult üks kirikukella löömise rituaale. Põhilisem on siiski kutse kokkusaamisele, kohtumisele isekeskis ja jumalasõnaga. Ühe näite sellega seoses oskan tuua taas eesti kirjandusestki, kuigi küllap neid on rohkem, eriti luuletustes. Nimelt on Tammsaarel jutustus «Tähtis päev» (1903) karjapoiss Juhkust, keda lubatakse lõpuks nelipühi esimesel pühal samuti kirikusse minna. Sinnamaani oli Juhku pidanud üksnes karjavärval kuulama, kuidas Järva-Madise kiriku kellad helisevad kauguses üle raba ning kutsuvad rahvast kokku. Nüüd avaneb aga Juhkul endal võimalus kirikusse minna. Paraku lõpeb päev pettumusega, sest kõigepealt ei näe Juhku oma väikese kasvu tõttu jumalateenistust ja on sunnitud leppima tagareaga. Teiseks aga, üks külapoiss, kellel uhked saapad jalas, veab Juhku kirikutorni, kus nad ümbritsevaid väljamägesid vahtima jäävad. Seal tabab Juhkut tõepoolest pühalik tunne.

Luulest, nagu öeldud, võib kirikukellade kutset rohkem leida. Ühe luuletusena olgu siinkohal meenutatud vaimuliku, aga ka luuletaja Arved Pauli luuletust «Teekond kirikusse». Luuletuse kirjutamise aegu 1951 teenis Arved Paul parasjagu Rõuge koguduses. Lihtsates nelikutes kirjutatud luuletus annab edasi jõuluaegset pühalikku meeleolu, aga on ka tugeva puänteeriva sõnumiga. Tsiteerigem sedagi luuletust, milles leiame nii kiriku enda kui ka kiriku tornikellad.

Üle paksu lumevaiba

sammub väike mees.

Vaja õiget rada leida,

teekond pikk on ees.

Juba metsa tagant hüüab

vana tornikell.

Viivuks seisab poiss, siis püüab

kiiremini veel.

«Ema, tule rutem juba,

hiljaks jääme nii!» –

«Astu poeg, sul selleks luba,

jõuan minagi.»

Jõudsid läbi metsa. Vaata!

Kirik särab seal.

Vanad aknad võisid saata

valgust maantee peal’.

Kõrge uks nad vastu võttis.

Oo, kuis säras siin!

Valgus sära silmi jättis,

helkis väljaski.

Üle paksu lumevaiba

koju läheb öö,

läbi väsimuse, vaeva.

Poiss ei kartma löö.

Pöördub korraks, pilgu heidab

Kirikule veel.

Aknad tuhmunud, öö peidab

oma hõlma need.

Kas on tõesti jõulusära

kiirelt kaduv läik,

silmist kaob ja kustub ära,

öösse hääbub kõik?

«Vaata üles!» ütleb ema.

Särab tähevöö.

Siis kui kustub küünlakuma,

helkima jääb öö.

Nõnda igavene valgus

ikka paistab ees.

Jeesus, meie elu selgus,

valgustab me teed.

Muide, see poiss, keda ema kutsub jõuluöös vaatama tähti, kust jõuab meieni igavene valgus, on Arved Pauli poeg Toomas Paul, täna eesti tuntumaid teolooge, mõtlejaid ja vaimulikke.

Niisiis, kirikukellad hingekellade ja kutsekelladena. Aga puudub veel üks liige, mis annaks kirikukelladelegi triaadilise kuju, nagu kristliku õpetuse tuumstruktuur seda isa, poja ja püha vaimuna on. See kujutab endast n-ö kellalöömise kulminatsiooni. See kulminatsioon võib olla paatosliku, mingi ülima rõõmu ekstaatiline väljendus, aga ka ülima ohu kuulutaja. Suurte tulekahjude ajal, kus puidust majade tõttu levis tuli kiiresti, kutsusid kirikukellad inimesed kokku tule kustutamiseks või selle leviku piiramiseks. Rõõmu väljenduseks lüüakse kelli aga mingi suurema võidu tähistamise auks – ja seejuures kõik kirikud ühel ajal. Üks episood maailmakirjandusest – mis on saanud ka filmiks – ongi niisugune, kus ühes kellakulminatsioonis on ühendatud korraga nii meeleheide kui ka suure armastuse kuulutus. See on Victor Hugo romaanis «Jumalaema kirik Pariisis». Küllap mäletame seda kohta filmis, kus oma armastatu Esmeralda kaotusest meeleheitele viidud kellamees Quasimodo tormab ringi mööda torni, rebides kõiki kellanööre, nii et kogu Pariis kangestub seda kuuldes.

Tahan selle mõtisklusega osutada niisiis asjaolule, et ilma kirikukelladeta ei saa kirikut ette kujutadagi. Liturgia saatmise kõrval on kirikukellal ka märksa metafüüsilisem tähendus – kirikukella(de) kõla kuulutaks nagu silda ajaliku ja ajatu vahel. Kelladel endilgi on ju pikk ajalugu. Paljud neist on elanud kauemgi kui kirikud, mis on kaotsi läinud sõdades või kokku varisenud aja koorma all. Siis on mälestus neist säilinud kellades. Hingekellade kõrval on kirikukellad ka ise kiriku häälitsevaks hingeks.