Kirikukell. Foto on illustratiivne.

FOTO: Nature.korp.net

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kelladel endilgi on ju pikk ajalugu. Paljud neist on elanud kauemgi kui kirikud, mis on kaotsi läinud sõdades või kokku varisenud aja koorma all. Siis on mälestus neist säilinud kellades, kirjutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor.

Pealkiri on küllap üks kuulsamaid lausungeid, mis leiab kasutamist olukorras, kus arvatakse, et kedagi tabanud õnnetus või häda tundub meist mööda läinud olevat või ei puuduta meid üldse. Selle ütlemisega kutsutakse siis üles kaastundele ja mõtlusele elu hapruse, lakkamatu ohustatuse ja üürikese kestuse üle. Midagi sarnast memento mori’ga, mida legendi kohaselt olevat 2. sajandil pKr kirikuisa Tertullianusele öelnud kroonimisel tema selja taga seisnud ori.

Lausung ise pärineb inglise 17. sajandi metafüüsilise luule suurimalt esindajalt John Donne’ilt (1572–1631), tema 1624. aastal ilmunud proosateosest «Devotions upon Emergent Occasions», millest kogu katkend on väärt siinkohal tsiteerimist.