Aimar Ventsel: teaduse ja ülikoolide hiilgus ning viletsus

Aimar Ventsel Foto: Peeter Langovits

Terve teadlaste armee töötab tasuta, selleks et reitingupidajate ehk tsiteerimisindeksite koostajate kontserne ülal pidada, kirjutab Aimar Ventsel Sirbis. 

Miks on ingliskeelses ülikoolimaailmas viimasel ajal olnud palju juhtumeid, kus tudengid kaebavad õppejõudude väidetava misogüünia või poliitiliselt ebakorrektsete repliikide üle (kohati traagiliste tagajärgedega ütlejale)? Ja kuidas on sellega seotud juhtum, kui maailma üks tippuurimisasutusi, Šveitsis asuv CERN eemaldas ajutiselt töölt töötaja, kes oli väitnud, et «füüsika ehitasid üles mehed»? Mida ühendab kahe eelnevalt mainitud nähtusega oktoobris puhkenud skandaal, kus kolm Ameerika teadlast – matemaatik, kirjandusteadlane ja filosoof – kirjutasid eksperimendi mõttes mitme aasta jooksul kakskümmend täiesti absurdset artiklit, mille nad esitasid hea renomeega soouuringute ajakirjadesse, kus seitse artiklit ka tõeliste akadeemiliste publikatsioonide pähe avaldati (näiteks artikkel koerte vägistamiskultuurist). Mispidi on see jälle seotud rahvusvahelise skandaaliga, kui Michigani ülikool karistas oma õppejõudu selle eest, et õppejõud keeldus kirjutamast tudengile Iisraelis õppimiseks soovituskirja, põhjendades seda sellega, et tema toetab palestiinlasi?

Teaduse kommertsialiseerimine

Ülikoolide ja teaduse struktuur kujunes oma riiklikes vormides välja hiljemalt XIX sajandil. Tol ajal ei olnud veel tänapäevaseid massiülikoole. Praegusega võrreldes oli ka suurte ülikoolide üliõpilaste arv suhteliselt piiratud, nende arvuline suhe õppejõududesse oli väiksem ning akadeemilise karjääri tegemise võimalused suuremad. Pikapeale hakkas olukord muutuma, kuid veel 1960ndail oli näiteks Euroopa maades (Saksamaa, Prantsusmaa, Skandinaavia riigid) reegliks, et teadusse siirdunud doktorikraadiga inimene sai ka kunagi professoriks.

Muutused toimusid eri riikides eri moodi, ent kõik need tõid kaasa ülikoolide kasvamise. Suurbritannias oli põhjuseks näiteks sõjajärgne leiboristlik ülikoolireform, Saksamaal nii ida- kui läänetsoonis denatsifitseerimine, mille käigus loodeti noorsugu ümber kasvatada, Hitleri ideed ühiskonnast välja juurida jne. Reformiti õppekavu, aga jäeti puutumata ülikooli struktuur, mis kippus pidevalt ajale jalgu jääma. Nimelt oli XIX sajandi struktuuriga massiülikoole aina ebapraktilisem ja kohmakam hallata.

Väga raske on öelda, millal algas ülikoolide kommertsialiseerimine, s.t ülikoolide muutmine kasumlikeks ettevõteteks. Arvatavasti on euroopalikus kultuuriruumis siin avangardiks Ameerika Ühendriikide ülikoolid, mis on läbi aegade olnud tasulised. Seepärast ollakse seal ka huvitatud maksevõimeliste üliõpilaste ligimeelitamisest, on soovitud tekitada olukord, kus tudengid on ilma erilisi küsimusi esitamata huvitatud ülikoolihariduse eest maksma.

Väga raske on öelda, millal algas ülikoolide kommertsialiseerimine, s.t ülikoolide muutmine kasumlikeks ettevõteteks.

Ainukene asi, mida ülikoolid raha eest pakkuda suutsid, on muidugi kvaliteetne haridus, mille abil lõpetaja tulevikus karjääri teeb ja ka hästimakstud töökoha leiab. Euroopas läks eriti pingeliseks olukord Suurbritannia akadeemilisel turul, kus nii poliitikas kui ka majanduses on tipp-positsioonil ebaproportsionaalselt esindatud paarikümne eliitülikooli lõpetajad. Teised riigid liikusid vaikselt järele ning sellest johtuvalt hakkasid ilmuma ülikoolide edetabelid ehk reitingud.

Minu (isiklike ja seega subjektiivsete) tähelepanekute järgi hakkas reitingu tähtsus ülemaailmselt kasvama 1990ndate teisel poolel. Minu seletus on, et see on seotud – kõige muu kõrval – külma sõja järgse maailma ümberkorraldusega. Äkitselt ilmus Lääne-Euroopa ülikoolide uste taha hulgaliselt üliõpilasi Ida-Euroopa, Aafrika ja Aasia riikidest, aga ka USAst. See tingis inglise keele tähtsuse kasvu mitteingliskeelses akadeemilises maailmas. Ühelt poolt oskas järjest vähem välisüliõpilasi saksa, hispaania, prantsuse või hollandi keelt, küll aga olid neil inglise keele teadmised. Neile tuli pakkuda õppimisvõimalust. Teisalt, selleks et suurendada ülikooli atraktiivsust tuli järjest enam meelitada ligi külalisõppejõude, kelle kohalike keelte oskus oli samuti nigel. Nii tõusis inglise keele tähtsus näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa ülikoolides vähem kui paarikümne aastaga tuntavalt. Kui minu Saksamaal õppimise ajal 1990ndatel oli peaaegu võimatu ülikool läbida ilma saksa keele oskuseta, siis nüüd on saksa keelt mitteoskavate tudengite arv Saksamaal silmanähtavalt kasvanud.

Järjest leviv ingliskeelne kõrgharidus ja inglise keele aina suurem domineerimine teaduses aitas kaasa järjest globaalsema ülikoolihariduse turu tekkimisele. Koos sellega muutus ka järjest kaalukamaks rahvusvaheline ülikoolide reiting. Nüüdseks on koht reitinguedetabelites oluline osa iga ülikooli kuvandist. On see «Times Higher Education World University Ranking» või siis «QS World University Ranking», iga ülikool leiab ennast sealt üles. On olemas ka eraldi edetabelid reaalalade kaupa, Ida-Euroopa ülikoolidele ja n-ö arenevate maade ülikoolidele (emerging countries) edetabelid.

Reitingud pannakse kokku mitme indikaatori järgi, millest üks osa on ülikooli töötajate avaldatud teaduslikud publikatsioonid. Ent ülikooli või muu teadusasutuse reputatsioon koosneb veel paljust muust ja sellepärast üritavad kõik mänguosalised suisa maniakaalselt säilitada puhast vesti ehk siis hoiduda igasugustest skandaalidest. Siit siis kõikvõimalikud halastamatud karistused ja tagandamised USA ja Suurbritannia ülikoolides, kui põhjuseks on ahistamine, misogüünia või poliitiline ebakorrektsus. Arvamus et poliitiline korrektsus on midagi üdini vasakpoolset, on äärmiselt ekslik. Eksisteerib ka tugev parempoolne poliitiline korrektsus ja see seisneb just konfliktsete teemade vältimises tülikate õppejõudude või tudengite vaigistamiseks. Nii annab rassismisüüdistusele vastata näiteks omapoolse rassismisüüdistusega. Paistab, et eriti allergiliselt reageerivad teadusasutused ahistamisskandaalidele. Kui neid kinni mätsida ei anna, siis järgnevad drakoonilised karistused, mis teinekord on muidugi ka õigustatud.

Ülikoolide kommertsialiseerumise üks tulem on üliõpilaste õiguste pidev suurenemine ja ülikooli administratsioon arvestab üliõpilastega üha rohkem. USA ülikoolides oli juba ammu tavaks, et üliõpilane pole mitte õppur, vaid maksev klient sellest johtuvate õigustega. See mentaliteet liikus tosinkond aastat tagasi ka Briti ülikoolidesse ja on seal nüüd valitsev. Tudengi rahulolu nii õppetöö kui ka keskkonnaga on ülimalt tähtis ja tagajärjeks on, et õppejõu ülesanne ei ole enam õpetamine, vaid õppeteenuse osutamine. Siia juurde kuulub, et halva hinde korral on süüdi õppejõud, kes ei ole suutnud piisavalt hästi õpetada. Nagu mulle maikuus ühel konverentsil rääkisid briti kolleegid edetabeli etteotsa kuuluvatest ülikoolidest, siis neil on nüüd raske, kui mitte võimatu, hinnata üliõpilaste töid halva hindega. See omakorda on tinginud õppetöö kvaliteedi languse, ehkki avalikult sellest ei räägita.

Bibliomeetria

Üks peamisi indikaatoreid, mille järgi teadlasi tänapäeval hinnatakse, on bibliomeetria ehk kui palju ja millistes teadusajakirjades nad oma töid publitseerivad. Ajakirja taset mõõdetakse omakorda edetabelitega, mille juures peamist osa mängib ajakirjas avaldatud artiklite tsiteeritavus. Sellest johtuvalt on kõik teadlased tugeva surve all: pidevalt tuleb midagi avaldada. «Publish or perish!» on sellise poliitika hüüdnimi ja tähendab seda, et ilma muljetavaldava publikatsioonide nimekirjata pole inimesel teaduses midagi teha.

Eestis pole asi nii hull, aga mõnes briti ülikoolis on mindud nii kaugele, et ülikooli administratsioonil on õigus keelata professoritel liiga madala reitinguga ajakirjades avaldamine. Teadlased on siin mitme dilemma ees. Esiteks on madala reitinguga ajakiri teinekord mõeldud just sellele auditooriumile, kellele artikkel on adresseeritud. (Oma valdkonnast: ingliskeelses akadeemilises maailmas on vaid üks täienisti Siberi-uuringutele pühendunud ajakiri, kuna Siberi-uuringud ongi läänes väikese uurijaskonnaga valdkond). Teiseks on nüüd artiklite tulv teadusajakirjadesse suurenenud, eriti kõrge reitinguga väljaannetesse. Seega on konkurents tugevnenud ka teadlaste vahel.

Võimalus heas ajakirjas avaldatud saada väheneb, artikli avaldamise periood pikeneb ning artikli vormistamiseks tuleb järjest rohkem aega kulutada. Teisalt on surve all teadusajakirjad. Üldiselt on teadusajakirja toimetuses töötamine auamet, mida on aga soovitatav pidada, sest see näeb CVs soliidne välja. Iga kuu ilmuv ajakiri saab aastas mitusada artiklit, millest tuleb avaldamiseks välja valida alla saja. Avaldamiseks on vaja artikli retsensiooni vähemalt kahelt artikli teema asjatundjat. Kuna ajakirju tekib järjest juurde, siis on sobivate retsensentide leidmine kõigile suur probleem. Kõik teevad seda tööd pärast palgatööd või selle vahel ja tasuta. Toimetajad ei jõua enam süüvida ei artiklitesse ega retsensioonidesse, mis jälle aitab luua selliseid jaburaid olukordi nagu täiesti absurdsete artiklite avaldamine.

Mitmed USA ja Briti ülikoolid survestavad oma töötajaid raamatuid mitte kirjutama, sest selle peale kulub liiga palju aega ja artiklisaak väheneb.

Bibliomeetria kultus on seda perverssem, et suur osa teadusajakirjade kontsernidest, eriti juhtivad viis kontserni (Reed-Elsevier, Taylor & Francis, Wiley-Blackwell, Springer ja Sage) on kommertsprojektid ja publitseerimisega teenitakse head raha. Veel paradoksaalsem on see, et kõige olulisemad reitingupidajad ehk siis tsiteerimisindeksite koostajad Scopus ja Web of Science on ka kommertsettevõtmised. Süsteem on aga selline, et terve teadlaste armee töötab tasuta, selleks et neid kontserne ülal pidada.

Bibliomeetria kultus on kaasa toonud ka muid tagajärgi. Esiteks monograafia tähtsuse vähenemise. Mitmed USA ja Briti ülikoolid survestavad oma töötajaid raamatuid mitte kirjutama, sest selle peale kulub liiga palju aega ja artiklisaak väheneb. Seepärast arvestatakse töötulemuste hindamisel üks raamat võrdseks kolme artikliga. Teiseks toob see tihti kaasa tsiteerimisringide tekke ehk teadlasrühm hakkab üksteist sihipäraselt tsiteerima, et oma reitingut üles viia. (Ka mina olen saanud kutseid selliste gruppidega liitumiseks.) Kolmandaks – ja see on akadeemilistes ringkondades väga palju diskuteeritud teema – on eelretsenseerimine muutunud piiravaks, mitte teaduspublikatsioonide kvaliteeti parandavaks faktoriks. Üha rohkem võetakse sõna eelretsenseerimise vastu, sest see praktika on andnud retsensentidele hea võimaluse oma agendat läbi suruda. Nii võib juhtuda, et retsensent annab hävitava hinnangu tööle, kus ei kasutata talle meeldivat teooriat või ei tsiteerita teda ennast. Sellepärast on viimasel ajal hakatud eelretsenseerimisest rääkima kui uute ideede ja teooriate avaldamist pärssivast faktorist.

Üleminek inglise keelele

Kui mina 1990ndate alguses Saksamaal magistrantuuris olin ja doktorantuuri läksin, siis peeti sotsiaal- ja humanitaarteadustes rahvusvahelisteks teaduskeelteks inglise, saksa ja prantsuse keelt, teatud valdkondades veel ka hispaania ja vene keelt. Nüüd on peale regionaalsete valdkondade (nt Ladina-Ameerika või Venemaa uuringud) igal pool domineerima hakanud inglise keel. Esimesena tuli pööre inglise keelele reaalteadustes, humanitaarias ei ole veel täiesti alla antud. Seda pööret väljendab kas või see, et Eestis ei ole (vähemalt minu andmetel) ühtegi puht eestikeelset reaalteaduslikku ajakirja. Ma konsulteerisin sel teemal kolleegide-reaalteadlastega nii Tartu ülikoolist kui ka Tallinna tehnikaülikoolist ja kuulsin mõlemalt poolt, et nemad on juba eesti keele kui reaalteadustes kasutatava keele enam-vähem maha matnud.

Meeldib see kellelegi või mitte, aga Eesti ülikoolid on mitmel põhjusel sunnitud kasutama inglise keelt nii õppes kui ka teaduses. Esiteks toob see juurde välisüliõpilasi, sest huvitavate kursuste olemasolu motiveerib Eestisse õppima tulema. Teiseks on teatud kursuste kuulajaskond nii väike, et ilma välisüliõpilasteta pole neid avada teinekord mõtetki. Ning kolmandaks muidugi publitseerimine – vastava kategooria ajakirju Eestis ei jagu ja eestikeelsete publikatsioonide kategooria on Eesti ülikoolides madalam kui rahvusvahelistes ingliskeelsetes ajakirjades. Omaette põhjus on veel seegi, et kogu ilmuvat teaduskirjandust ei jõua keegi eesti keelde tõlkida, mistõttu tuleb pidevalt lugeda inglise keeles ja selleks et hiljem publitseerida, peab inimene juba ülikooli ajal hakkama ka inglise keeles kirjutama. Kas või terminoloogia ja väljendite omandamise eesmärgil.

Meeldib see kellelegi või mitte, aga Eesti ülikoolid on mitmel põhjusel sunnitud kasutama inglise keelt nii õppes kui ka teaduses.

Teatud mõttes on inglise keele kasutamine õppes ja teadustöös nokk-kinni-saba-lahti situatsioon kõigile asjaosalistele. Kui ei kasuta, siis pole punkte ega üliõpilasi ja sellega seoses saab ka vähem raha. Kui aga kasutad, siis hakkavad kõlama süüdistused rahvusidee ja kultuuri reetmises.

Tulles tagasi alguses toodud näidete juurde, siis on teadusasutused, eriti need, kes soovivad tipus olla, järjest enam sunnitud oma renomee pärast vaeva nägema. Üliõpilaste rahulolu eest liigne hoolitsemine on lääne eliitülikoolides viinud aga tudengite õiguste ja privileegide kasvuni. Õppejõult oodatakse juba klienditeenindaja vastuvaidlematut valmidust kas või ööpäev läbi juhendada ja soovituskirju kirjutada. Igasugune skandaalide lekkimine võib tekitada peale tulevaste tudengite ka umbusku finantseerijates ning ohustada asutuse püsimist. Kõrvalsaadusena on teadus kaasa saanud inglise keele domineerimise ja koos sellega ka edupositsiooni angloameerika teadlastele, kes oskavad paremini nii artikleid kirjutada kui ka uusi teooriaid arendada. Nendest ingliskeelsetest ajakirjadest, kirjastustest ning retsensentidest sõltub nüüd ka teiste teadusasutuste ja teadlaste positsioon üle ilma. Ülal mainitud katse näidata, et publish or perish poliitika ei ole jätkusuutlik ja teadusajakirjad ei suuda enam alati artiklite taset garanteerida, ei muutnud midagi. Jaburaid artikleid avaldanud seitse ajakirja ei ole oma sissekukkumise kohta ametlikku seisukohta võtnud, ühe puhul on aga tekkinud publitseerida tahtjate tulv.