Andres Aule

FOTO: Erakogu

Vene ühingu Memorial andmebaas viitab praegu nimeliselt 6684 eestlasele (6337 mehele ja 347 naisele), kes lasti maha Nõukogude Liidus poliitilise terrori käigus aastatel 1920–40. Peale Eestist pärit inimeste oleks ilus ja inimlik eraldi tähise või nurgakesega «tundmatule ohvrile» meeles pidada ka nimetamata jäänud, sealhulgas mujalt kui Eestist pärit poliitilise punaterrori ohvreid. Eesti kodanike ja elanike, ka eestikeelsete seas on ju nendegi järglasi.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Möödunud suvest on mulle eriliselt meelde jäänud üks augusti viimaseid päevi, mil läksime perega uudistama kommunismiohvrite memoriaali Maarjamäel. Mul ei olnud otseseid ootusi, kuid seda tugevamalt tuli äratundmine, et olen kohas, mis kõnetab eestlasi ja Eestit. Muude õnnestumiste seas on selle koha loojatel õnnestunud salvestada emotsioon, mis hakkab küllap peaaegu igas eestlases tasemalt või valjemalt mängima, nii mäletamise kui ka mälestamise võtmes.

Varem olid Maarjamäel – Nõukogude obeliskikompleksis ja Saksa sõjaväekalmistul – juba mäletatud ja mälestatud meie jaoks võõra sõja võõrad pooled. Nüüd lõpuks on lisandunud meie, Eesti pool. Maarjamäele on tekkinud tasakaal, mida seal varem ei olnud.