:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
/nginx/o/2019/01/17/11722214t1h2b06.jpg)
Kas võim on magus või kibe ning miks ikkagi ei karda kandidaadid Toompeale sattumist kui piinamaja, arutleb Mihkel Mutt.
Tellijale
Mihkel Mutt: võimu suhkrusisaldus (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimisplakatitelt seiravad meid tarmukad ja targad näod. Nende nahk on beebisile, jume eeskujulik, pilk aus, otsekohene ja süütu. Just, süütu! Mu süda tõmbub neid vaadates kokku: vaesekesed, nad ei tea... ei tea, sest nad pole lugenud Marju Lauristini intervjuud Lääne Elus 29. detsembril. Seal ta ütleb vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kas võim on alati magus: «Vastupidi, võim on alati kibe! Kui olete võimul ja vastutate, siis see on alati kibe. Võimul ei ole mingit magusust; magus on võibolla kõrvalt vaadata, limpsata keelt ja arvata, et issand, kui tore oleks – midagi teha ei ole, jõle mõnus. Võim on väga valus! See on ajakirjanike loll pealiskaudne jutt, et võim on magus.»