Juhtkiri: liiga palju ja liiga vähe kandidaate

Erakonna Eestimaa Rohelised Riigikogu valimiste eelne pressikonverents koos Anu Saagimiga. Foto: Madis Sinivee/Eesti Meedia/Scanpix Baltics

Täna õhtul kell kuus lõpetas valimisteenistus kandidaatide registreerimise riigikogu valimistele. Dokumendid esitasid kümme erakonda ja kaheksateist üksikkandidaati. Kas seda on palju või vähe?

Sõltub vaatenurgast. Selles mõttes palju, et lõpuks seisab ju igaüks meist ihuüksi valimiskabiinis või silmitseb arvutikuvarit ning peab kõige nende sadade naiste ja meeste seast leidma selle ühe. Ühe ja õige. Kõlab nagu romantilises armastusfilmis. Kuid pigem sellises moodsas filmis – säärases, kus öeldakse, et armastus kestabki ainult neli aastat, et sarimonogaamia on loomulik ning põhimõte «kuni surm meid lahutab» aegunud. Jajah, on vist tõesti. Viimati valitseti Eestit nimetatud mudeli alusel Nõukogude okupatsiooni ajal. Õnneks see režiim suri ja meie kõik – Eesti Vabariigi kodanikud – saime hakata harrastama parlamentaarse demokraatia nime kandvat sarimonogaamiat.

Teisalt võiks ka leida, et nimekirju ja kandidaate on vähe. Ka end uuena esitlevate jõudude taga on vanad olijad ning kui nende nimekirjadest leiab ka erutusest õhetavaid noorpoliitikuid, siis ilma teevad ja poliitilisi gambiite planeerivad ikkagi vanad profid. Eesti 200 on uus poliitiline kodu IRLis figureerinud Priit Alamäele, Ando Kivibergile ja Margus Tsahknale. Elurikkuse Erakonna nimekirjas kandideerib Artur Talvik, EKRE – mis pole enam päris uus jõud – auesimees on aga Arnold Rüütel ning erakonna liikmete põhimassi moodustavad endised Rahvaliidu liikmed…

Ka end uuena esitlevate jõudude taga on vanad olijad ning kui nende nimekirjadest leiab ka erutusest õhetavaid noorpoliitikuid, siis ilma teevad ja poliitilisi gambiite planeerivad ikkagi vanad profid.

Nii et ei midagi ega kedagi uut siin päikese all. Tundub, et valigu me ametisse ükskõik millise koosseisuga riigikogu, ikka satuvad sinna liigagi tuttavad vanad näod. Ja neid hakatakse muidugi kohe hurjutama vanade argumentidega, et meie poliitiline klass on endasse kapseldunud, mängib kauget ja kõrget eliiti ning rahva soove ei kuula keegi.

Samas – kas me tõesti tahame, et valituks osutuksid ainult uued näod? Pole sugugi kindel, et see oleks üheselt hea. Mõtet utreerides: pelgalt uustulnukatega täidetud parlament oleks vähemalt esimese tööaasta jooksul töövõimetu. Seega on vaja segu uudsusest ja järjepidevusest, vanadest olijatest ning noortest ja rohelistest.

Kuid seda, kui palju uustulnukaid peab meie seadusandjate hulgas olema, otsustame ise. Nagu me üldse otsustame ise, kelle nägu hakkab XIV riigikogu olema. Sest lõppude lõpuks on see ju meie kõigi ühine nägu, Eesti kollektiivne portree või lausa peegelpilt.

Et me julgeks peeglisse vaadata, tuleb valikut hoolega kaaluda. Postimees tuleb siin lugejale appi: valimisteni jäänud pooleteise kuu jooksul avaldame intervjuusid valimistulle astuvate erakondade liidritega, samuti ekspertide vaateid ja analüüse. Nii ilmub tänasegi lehe arvamusküljel politoloog Martin Möldri ülevaade erakondade valimislubadustest, samuti käsitleb kandideerimist ja poliitikas osalemist kirjanik Mihkel Muti kolumn «Võimu suhkrusisaldus».