Vabadussõja tulemus polnud veel hoopiski selge, kui juba mõeldi pärandile ja mälestuse jäädvustamisele. 19. jaanuaril 1919 kirjutas operatiivstaabi ülem polkovnik Jaan Soots ettekandes sõjavägede ülemjuhatajale Johan Laidonerile: „Suur tähtsus kohustab seda sõda suurelt mälestada, ja selleks oleks kõige parem EESTI VABASTAMISE SÕJA MUUSEUM asutada. Nii kui nii tuleb meil sõja ajaloo arhiiv asutada, mille najal dokumentaalne sõja ajalugu tuleb kirjutada. See arhiiv oleks muuseumi üheks osaks. Juba on enamlaste käest palju lippusid, raamatuid ja kõiksugu dokumentisid, kui ka sõjariistu äravõetud. Need kõik tuleks muuseumi koguda. Niisama võiks sõja piltisid koguda. Praktika näitas, mis veel koguda võiks, et sellest sõjast selge pildi saada.“
Laidoner kirjutas ettekandele lühida resolutsiooni: „Täitsa hea mõte ja peab läbiviidud saama!“
Muuseumi korraldajaks nimetati 6. jalaväepolgu reamees, rindefotograaf Taavet Poska, kes juhtis sõjamuuseumi kuni sulgemiseni 1940. aastal. Muuseum asus Tallinna vanalinnas Vene tänaval. 1938. aastal hakati kavandama kolimist uutesse ruumidesse valmivas Ohvitseride Keskkogu kasiinos Sakala tänaval, kuid see ei saanud teoks.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist rajasid Viimsi vald ja entusiastid kindral Johan Laidonerile Vabadussõja teenete eest antud Viimsi mõisa tema memoriaalmuuseumi, mis 2001. aastast tegutseb riigimuuseumina ja on nüüd Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum. Sõjamuuseumi tähtsamaid missioone on Vabadussõja ajaloo tutvustamine ja väärtustamine ka väljaspool muuseumiseinu. Nii sõidab tänavu mööda Eestit muuseum-soomusrong Wabadus.