E, 3.10.2022

Peeter Helme: trollitalv ajakirjanduses

Peeter Helme
, Postimehe arvamustoimetuse juhataja
Peeter Helme: trollitalv ajakirjanduses
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 39
Peeter Helme
Peeter Helme Foto: Eero Vabamägi

Kolmapäevane Postimees tõi avalikkuse ette jabura, kuid samas ka ebameeldiva loo trollidest Eesti poliitikas. Ja tegu pole Tove Janssoni loomingust tuttavate nunnult punnkõhuliste ja ümarakoonuliste muumitrollidega, vaid Eesti arvamusruumi teadlike solkijatega.

Nagu ilmnes, jõuti valeidentiteete kasutades lausa Eesti Päevalehe arvamusveergudele ning tuleb tänada vaid õnne, et asi piirdus paari looga nimetatud lehes – sedalaadi rünnakute eest ei ole kaitstud mitte keegi ning just Päevalehe sattumine ohvriks on juhus.

Postimehes ilmunud lugu tõestas, et Bert ja Kert Valteri nime varjunimede taga on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noorteühenduse Sinine Äratus liikmed. Tähelepanust meelitatuna võttis peagi toimetusega ühendust ka organisatsiooni asutaja Ruuben Kaalep, kes teatas rõõmsalt, et tema ongi Bert ja selline teguviis on igati okei.

Nagu sellest oleks vähe, saabus kolmapäeval Postimehe arvamustoimetusse e-kiri aadressilt heil.tolerance@gmail.com, kus nõuti võimalust avaldada leheloole vastulause. Mõistlik nõue, millega saab vaid nõustuda. Kui ei oleks ühte tibatillukest «aga». Nimelt ütles kirja saatja, et on «Facebooki konto «Jaak Kivi» omanik» ning küsimuse peale, kes ikkagi on see isik, kes soovib oma vastulauset ajalehes näha, algas huvitav ent viljatu kirjavahetus. «Jaak Kivi» teatas, et ta on Jaak Kivi sedavõrd nagu kodanik Indrek Sootak on tuntud kirjanik Indrek Harglana, mistõttu tuleb teda ka selle nime all avaldada. Vastuväite peale, et kõik teavad, et Hargla passinimi on Sootak ning kirjanik kasutab pseudonüümi oma kahe rolli – kirjaniku ja kodaniku oma – eristamiseks, mitte aga oma identiteedi varjamiseks, leidis «Jaak Kivi», et teda on solvatud.

Sellest punktist edasi minna oli võimatu. Kuid küsimus vajab klaarimist. Elame ju maailmas, kus internet võimaldab meil kas mängult või päriselt luua ja arendada meie füüsilisest minast erinevaid identiteete. Samas eeldab demokraatlik otsustusprotsess seda, et ühel inimesel on üks hääl. Säärane vastuolu tekitab kindlasti segadust.

Tuleb järeldada, et me pole ei üksikisikute ega ühiskonnana veel päriselt harjunud interneti toodud põhjapanevate muudatustega ühiskonnas, mõttemaailmas ja arvamusvahetuskultuuris.

Lisasegadust tekitab tõik, et kunstis ja kirjanduses on ikka esinenud kunstnikunime või lausa kodanikuminast erineva kunstnikuidentiteeti kasutamist. Sellel on pikk traditsioon, kuigi lõpuks taandub kunstnikunime kasutamine konkreetsetele põhjustele: kes tahab teha selget vahet endal kui kodanikul ja endal kui kunstnikul, kes sootuks vältida oma isikule osaks saavat avalikku tähelepanu, kes hoopis anda originaalse nime kaudu kogu maailmale teada oma kunstikreedost. Kuid – ja see on oluline – on see ometi mäng. Jah, tõsine mäng, aga siiski mäng, mille muudabki nauditavaks see, et kõik asjaosalised teavad, et tegu on kindlalt kokkulepitud tingimustel toimuva tegevuse, mitte kellegi usaldust kuritarvitava petuskeemiga.

Demokraatlik otsustusprotsess, ühiskondlik arvamusvahetus, seisukohtade kujundamine ja nende pinnalt ühiskonna vormimine ei ole mäng. Tõesti-tõesti – ka mind võib leida internetist kasutamas erinevaid kasutajanimesid, kuid on ikka vaks vahet, kas ma mängin mõnda võrgupõhist internetimängu ning esinen seal fantaasiarikka nime all või püüan kaaskodanikke veenda ühe või teise poliitilise seisukoha õigsuses, kasutades väljamõeldud identiteeti. Viimane, olgu öeldud vastuseks Ruuben Kaalepile, ei ole okei.

Märksõnad
Tagasi üles