Martti Kalda

FOTO: Diana Unt

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Oleme harjunud mõtlema Eestist kui põhjamaisest Euroopa riigist, kuid võib-olla on meie poliitilises kultuuris rohkem sarnasusi Aasia maadega, kui esmapilgul tundub, küsib orientalist ja tõlkija Martti Kalda.

Juba kahel järjestikusel aastal on Vikerraadio võimaldanud mul teha suvesarja „Hommikumaa vägevad“. Saadete teemaks on Idamaade võimuperekonnad – keisrid, kuningad ja sultanid, poliit- ja äriperekonnad ning diktaatorid. Sellega seoses on mul tekkinud ainulaadne ülevaade suurest hulgast võimumeestest ja -naistest, ning kuna kirjeldada saab ainult kaugema ja lähema mineviku sündmusi, siis ka heast ja kurjast, mida nood retroperspektiivist nähtuna teinud. Lubage mul alljärgnevalt rakendada õpitut Eesti poliitikale, ja eelkõige poliitikuile. Äkki leiab lugeja siit koguni väikese teejuhi valimiste eelses poliitikute rägastikus õige tee leidmiseks.

Kindralid poliitikas ja poliitikud sõjaväes pole kunagi hea märk. Sõjakolded Afghanistan, Iraak ja Süüria on piisavalt head näited, kuidas sõjaväelased on riigi ära rikkunud. Jaapan lubas Teise Maailmasõja eel riigi militariseerida ja sõjaväel riiki juhtida. Myanmaris on siiani riik ja armee nõnda tihedalt läbi põimunud, et ohvitserid dikteerivad paljugi. Arusaadav, riigi loojaks oli kindralmajor Aung San (1915-47), kelle tütar Aung San Suu Kyi peab siiani riigi militariseerimise tagajärgedega maadlema. Armeest liikusid poliitikasse Iraagi diktaator Saddam Hussein (1937-2006), Süüria autokraat Hafez al-Assad (1930-2000) ja Indoneesia president Suharto (1921-2008). Pakistani diktaator-presidente on siinkohal loetlemiseks liigagi palju: ligi pool iseseisva Pakistani loomisest alates on möödunud mõne kindrali kõva käe all. Jätkem siinkohal loetlemata kõik nood monarhid, kes endale lihtsalt ilu pärast hulga sõjaväelisi aukraade on „kinkinud“.