Matti Maasikas: Brexiti edasine saatus sõltub Ühendkuningriigi sisepoliitikast

Foto: SIMON DAWSON / REUTERS / Scanpix

Mis saab edasi, on Londonis pea puhtalt sisepoliitiline küsimus. Euroopa Liit on seisukohal, et lepet uuteks läbirääkimisteks ei avata. Tõepoolest, kui mingi imelahendus oleks võimalik olnud, oleks see senise kahe aasta jooksul küllap ka leitud, kirjutab diplomaat Matti Maasikas.

Ühendkuningriigi poliitilisel klassil on olnud alati teatud kõhklusi Euroopa integratsiooni suhtes. Juba kaks aastat pärast Euroopa Ühendusega liitumist korraldati liikmeksjäämise üle referendum, kus kaks kolmandikku hääletas jäämise poolt. Tõsisemaks läks asi aga 1980-90ndate vahetusel, kui – UK enda suurel toetusel loodud – Euroopa ühisturule hakati üsna loogiliselt peale või toeks looma ka poliitilisemat organisatsiooni. Ühisvaluutat, mis on ühisturu toimimise üks loomulikke osi, majanduslikult igati mõistlik, kuid poliitiliselt tähendab oma valuutapoliitikast loobumine riigile ülisuurt sammu. Lisaks tihenev koostöö sise-ja justiitsküsimustes, ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Mitmed praegused Brexiti tulised toetajad, suures enamuses Konservatiivsest ehk tooride parteist on sellest poliitilisest koostööst lahkumist toetanud veerand sajandit.

Juhtus see, mis poliitikas tihti – häälekas pühendunud vähemus suutis anda tooni ühiskondlikus debatis ja sundida ka suurt osa enamusest pidevale kaitsepositsioonile. Siit 2016. aasta Brexiti rahvahääletuse jah-kampaania suurim nõrkus. Need poliitikud, kes 25 aastat olid EList tuleva kohta enamasti öelnud «käib kah» või «saame kuidagi sellega elada», ei saanud usutavalt astuda rahva ette ja naeratusega näol kinnitada, et Euroopa Liit on väga hea asi ja meie riik on sellest väga palju võitnud. Lisaks Tööerakonna (Labour) sisekõhklused, mis kestavad tänaseni.