Mõrvatud Paweł Adamowiczile pühendatud küünlad Gdańskis.

FOTO: SCANPIX

Poliitilised vaidlused on vahel teravad. See on paratamatu ja arusaadav. Ka rahva polariseerumine mingites olulistes küsimustes on asi, mida ei peaks tingimata seadma halba valgusesse. Ühele meeldib üks tee, teisele teine. See kuulub demokraatia juurde ning on viimase aja maailmasündmusi jälgides muutunud lausa trendiks: Brexiti referendum, ÜRO rändelepe jne.

Murelikuks teeb aga see, et mida aeg edasi, seda rohkem näeme, kuidas üks või teine poliitiline jõud leiab, et tõde on ainult tema kuulutada ning konkurendid on demokraatia ja rahva vaenlased. Nii teravalt vastandudes on laotud vundament radikaliseerumisele. Kaevutakse sügavalt oma positsioonidesse ega taheta teise poolega olgu või väikestki ühisosa leida. Paraku saavad just nii mõtlevad jõud aina suuremat kandepinda, tehes osavat kihutustööd, kasutades nutikalt ühismeediat või rahvakogunemisi.

Inimgrupid eralduvad üksteisest aina jõudsamalt, isoleerides end leeridesse. Parem- ja vasakpoolsed saavad uudiseid eri kanalitest, suheldes omavahel harva, ja neil on lahknevad arusaamad oma kodumaal, Euroopas ja maailmas toimuvast. Sotsiaalmeedia on muutunud nende jaoks lahingutandriks – rünnatakse igaüht, kes eemaldub partei peajoonest.

Samavõrra räägib see kõik ka maailmast, kus nõrk pole mitte ainult vastutus sõna eest, vaid meid kõikjal ümbritsev sotsiaalmeedia muudab kontrolli sõna ja selle leviku ja tõlgendamise üle peaaegu võimatuks.

Ühiskonna sedavõrd sügav lõhestumine ja ühisosa täielik kadumine viib paratamatult vägivallani. Briti poliitik Jo Cox sattus rünnaku alla ja sai surma 2016. aastal Brexiti referendumi kampaania käigus. Möödunud nädalal peksti teadvusetuks Saksamaa parempoolse Alternatiiv Saksamaale ridadesse kuuluv seadusandja Frank Magnitz. Viimane näide on Poolast, kus – nüüdseks endist – Gdański linnapead Paweł Adamowiczit pussitati pühapäeval toimunud heategevusüritusel. Poliitik ei elanud rünnakut üle. Mõrvar ise ütles juuresviibijatele, et maksis kätte Kodanikeplatvormile, mille valitsuses oleku ajal ta vanglasse sattus.

Nimekirja võib veel pikendada. See kõik tuletab meelde vägivaldseid 1970.–1980. aastaid Lääne-Euroopas, kui kommunismiusku terrorirühmitused Brigate Rosse ja Rote Armee Fraktion ning neonatsid ja -fašistid ründasid võidu neile vastumeelseid poliitikuid ja poliitilisi jõude.

Eestis pole õnneks veel poliitiku elu kallale mindud. Aga ohumärke on küll. Haapsalu linnapea Urmas Sukles pöördus politseisse ajalehes Lääne Elu ilmunud artikli kommentaari tõttu, kus ta lubati EKRE võidu korral ilma kohtuta maha lasta. EKRE poliitikut Jaak Madisoni ähvardati aga, et järgmisteks jõuludeks on ta surnud. Ähvardaja kuulus Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, ent on nüüdseks parteist lahkunud.

Need on märgid meie ühiskonna sügavast lõhestatusest. Kuid samavõrra räägib see kõik ka maailmast, kus nõrk pole mitte ainult vastutus sõna eest, vaid meid kõikjal ümbritsev sotsiaalmeedia muudab kontrolli sõna ja selle leviku ja tõlgendamise üle peaaegu võimatuks.