Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/20/14320330t1h6018.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/15/11717292t1ha745.jpg)
Peame joonduma nende järgi, kes meist paremad on. Tippülikoolide puhul tähendab see seda, et teadlasi on rohkem ja üliõpilasi vähem, kirjutab orientalist Peeter Espak.
Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg kirjutas («Rahvusülikooli säilimine rahvusvahelistumise kaudu», PM 10.12), et rahvusülikool säilib eelkõige rahvusvahelistumise kaudu. See väide on absoluutselt õige ja meie rahvusülikool ongi alates asutamisest 1632. aastal olnud rahvusvaheline.
Välja arvatud ajavahemikul 1940–1989, kui sõna «rahvusvaheline» tähendas orienteerumist isandkultuuride poliitbüroode nõuetele ja oma identiteedi mahasalgamist. See oli ajastu, mil mitte ühtegi ametlikku ülikoolipositsiooni omanud Uku Masing suutis ka läänes saksa, inglise ja prantsuse keeles avaldada rohkem artikleid kui tosinkond meie mugandunud, vormilt rahvuslikku, kuid sisult sotsialistlikku partei ees pugevat rahvusteadlast kokku. Sama suutsid ülikooli töötajatena kasvõi rahvuslasest orientalist Linnart Mäll ja märksa laiemas plaanis sisserändaja Juri Lotman. Säilitasime päris rahvusvahelisuse ja ka rahvusluse isegi raudse eesriide taga kõikide parteiideoloogide kiuste.
Suur probleem tänapäeva Eesti teadus- ja kõrgharidusruumis on sõna «rahvusvaheline» väärkasutus, selle rakendamine mitte kogu riigi ja kultuuri huvide taha, vaid kitsaste grupivajaduste teenistusse moondatud kujul. Rahvusvahelisuseks on hakatud nimetama ingliskeelsete õppekavade sisseseadmist, kus muu hulgas õpiksid ainult inglise keeles ka meie enda eesti ja vene emakeelega tudengid.
Me ei vaja mitte odavtööjõudu, odavõppejõude ja odavtudengeid «välismaalt», vaid parimaid – kust iganes nad ka ei saabuks. Demograafiline olukord ei peaks aga üldse argument olema.
Samuti nimetatakse rahvusvahelisuseks välistudengite protsendi suurendamist tudengkonna arvus ilma ühegi rõhuasetuseta kvaliteedile. Samasugune ideoloogia on hakanud levima ka õppejõudude valikul ning võib ähvardada oht, et mingi aja möödudes kaob meie korralistel õppetööga tegelevatel professoritel nõue osata eesti keelt. Mis toob meile kaasa paljudel erialadel üle maailma üleprodutseeritud ja lootusetult töötute kolmanda või neljanda järgu doktorite potentsiaalse sissevoolu. Sellel kõigel pole vähimatki tegemist rahvusvahelisuse või maailma tipptasemega. Suisa vastupidi.
Berg nimetab aga vastureaktsioone libarahvusvahelistumisele emotsionaalse värvinguga laenguteks ja kõige võõrapärase tasalülitamiseks. Lisades, et siinkirjutaja ja Martin Ehala kriitilised seisukohad sundingliskeelestamise vastu põhinevat eelkõige tundmuste eelistamisel ratsionaalsusele, argumentidega lahmimisel ning vaba mõttevahetuse politiseeritusel. Ingliskeelne on automaatselt rahvusvaheline kõrgtase, eestikeelne aga keskpärasus.
Ühtlasi väidab Berg, et kui me ei muudaks oma erialasid ingliskeelseks, sureksid need üldse välja. See on teine üldlevinud argument ingliskeelsete õppekavade kasuks. Eestlasi olevat vähe. Bergi meelest valitsevat Eesti kõrghariduses ka kokkulepe «rahvusteaduste» puutumatuses ja erikohtlemises, mis kõikidele teistele ei laiene. Berg jättis oma kriitikas käsitlemata kõik valupunktid ja selged argumendid, mis debatis on esile toodud, ning hakkas ise enda kritiseeritud emotsionaalse lahmimise pinnalt kaitsma üht kitsast vaatenurka. Ühtlasi omistades oponentidele arusaamu, mis neil täielikult puuduvad või millele nad isegi vastanduvad.
Näiteks on siinkirjutaja koostanud nii oma bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoritöö inglise keeles, sest parimad juhendajad Tartu ja Müncheni ülikoolides ei osanud eesti keelt. Kui kasutaksin ainsa töökeelena eesti keelt, poleks mu viimane raamat saanud kümmekonda raamatuarvustust eriala tippajakirjades, ma ei suhtleks teadlaste ja tudengitega üle maailma Pakistanist Lõuna-Aafrika Vabariigini ning mind ei kutsutaks mitte ühessegi välisülikooli loengut pidama. Ma ei tunneks oma erialalt maailmas tõenäoliselt peale paari soomlase mitte kedagi.
Teadustööde kirjutamine suurtes teaduskeeltes on olnud rahvusülikooli töö täiesti lahutamatu osa alates selle asutamisest eestikeelsena aastal 1919 nagu ka kõikides varasemates etappides. Mis muutus eestikeelse ülikooli asutamisega, oli esmajoones selge siht muuta eesti keel peamiseks õppekeeleks ning arendada välja ka professionaalsed erialakeeled kõigil vajalikel baaserialadel.
Seetõttu on alati olnud ka elementaarne, et Eestis tegutsev teadlane pühendab ühe osa oma tegevusest eelkõige eesti keeles publitseerimisele nagu ka õpetamisele. Oma erialal, rahvusteaduste hulka mitte kuuluvas orientalistikas ei kujutaks me kolleegidega ettegi olukorda, kus ei avaldaks pidevalt ka eesti keeles. On oluline, et tudengitel oleks uut emakeelset lugemisvara ning ka laiem teaduslik või kultuurihuviline üldsus saaks kätte värske info maailmas toimuvast.
Ka väikese eriala perspektiivis on meil olemas kriitiline mass neid teadlasi ja endisi õpilasi, kellega väitluses saab iga artikli ilmumise puhul tekitada kohalikku diskussiooni, käia välja märksa lennukamaid teooriaid ning seeläbi katsetada ka mingit ideed pärastiseks avaldamiseks maailma suurtes väljaannetes. Võimalik, et teadus, mida avaldame eesti keeles, on vahel seeläbi isegi innovaatilisem kui see, mida saadame laia maailma retsensentide ette.
Eesti ülikoolis ei saa olla kohta inimestel, kes ei ole võimelised kohalikus keeles ennast väljendama (vajadusel tuleb tellida tõlketeenus) või kes ei suhestu siinse ühiskonnaga. Kui nõuame eesti keele kasutamise oskust politseinikelt ja isegi baariteenindajatelt, sest nii sätestab seadus, ei saa me teha erandeid teisteski sfäärides. Meil kehtivad Eesti Vabariigi seadused. Ülikool on küll autonoomne, aga tal puudub õigus luua selle autonoomia piires uusi riigis kehtivaid seadusi.
See oleks samaväärne, kui ühel hetkel otsustaks Ida-Virumaa omavalitsuste liit, et Eesti seadused enam ei kehti ning edaspidi on politseinikud, arstid ja õpetajad kõik rahvusvahelised – ehk räägivad vene keeles. Lühikest aega riigis viibivatele või ka valdavalt uurimistööle keskendunud maailma tippteadlastele loomulikult ei pea laienema kohustused eesti keeles avaldada või ka loenguid pidada.
Olukorras, kus iga tudeng saab nagunii inglise keelest aru, ei tohiks olla mitte ühtegi probleemi selles, et mitu loengut ongi inglise keeles; või miks mitte valikuliselt ka saksa, prantsuse, vene jt keeltes. Loengute kuulamine võõrkeeltes peaks olema elementaarne juba alates esimesest kursusest, et edaspidi ennast välismaal täiendadeski hakkama saada.
Meie õppekavades võiks olla igati aktsepteeritav võõrkeelsete loengute olemasolu eestikeelsetel õppekavadel, mis võimaldaks kaasata maailma tippteadlasi ning arendada seeläbi ka vastastikku keeleoskust. Sellise normaalsuse asemel oleme aga tekitanud olukorra, kus meie noored eestlased või ka venelased hakkavad juba praegu alternatiivide puududes õppima täies mahus ingliskeelsetel õppekavadel!
Oletan, et meil teravalt esile kerkinud kõrghariduse ingliskeelestamine ei tulene ühestki rahvusvahelisest ega ka teaduslikust vajadusest, vaid ingliskeelsed õppekavad on esmalt majanduslikult kasulikud eri instituutide töötajaskonnale oma olemasolu õigustamiseks.
Selle asemel, et riiklikul tasandil koordineerida meie erialade õpetamist, liita kokku ühes väikelinnas tegutsevad kaks suurt ülikooli, sulgeda erialasid neis kõrgkoolides, kus täiesti selgelt puudub igasugune teaduslik kompetents millegi õpetamiseks, minnakse oma olemasolu õigustamiseks lihtsamat teed, sest ingliskeelsete õppekavade avamine võimaldab säilitada instituudi töötajaskonna. Kahjuks on sellise olukorra eelkõige tekitanud üleriigiline reeglistik ning enda ellujäämise nimel tegutsevaid teadlasi ei tohiks siinkohal ka hukka mõista.
Selle kõige juures maksab praegu ja ka edaspidi ingliskeelse õppe kulud kinni meie enda maksumaksja. Meie maksumaksja raha eest võõrkeelse eriala ülalpidamine võiks olla õigustatud vaid järgnevatel juhtudel: 1) on tekkinud rahvusvaheliselt niivõrd maailmakuulus teaduskoolkond, et meile soovivad tulla õppima maailma parimate hulka kuuluvad tudengikandidaadid; 2) majanduslik kasu õppemaksudest on nii suur, et saame käsitleda võõrkeelset õppekava pigem ettevõtlusena, ehk teenime suurt raha. Doktoriõpe, mis on paratamatult rahvusvaheline ning kus auditoorsel õppetööl puudub kaal, ei puutu siinkohal üldse asjasse. Iga teadlane peab koostama oma töö selles keeles, mis on konteksti ja auditooriumi arvesse võttes vajalik.
Ingliskeelsed mugavusõppekavad kõrghariduse kahes esimeses astmes, kus hakkavad õpetama kolmanda või neljanda järgu umbkeelsed teadlased, kes on saabunud siia seetõttu, et mujal ei ole tööd, ning kes omakorda asuvad õpetama neljanda ja viienda järgu tudengeid, kes on tulnud meile õppima seetõttu, et parematesse keskustesse parasjagu ei saa, ei ole lahendus. Rõhk peab olema päris rahvusvahelisusel ja tippteadusel – mitte mudelil, kus meie ülikool muudetakse teisejärguliseks ingliskeelseks õppeasutuseks sadade teiste kõrval.
Me ei vaja mitte odavtööjõudu, odavõppejõude ja odavtudengeid «välismaalt», vaid parimaid – kust iganes nad ka ei saabuks. Demograafiline olukord ei peaks aga üldse argument olema. Parimaid maailma ülikoole iseloomustabki just see, et ühe teadlase kohta on ainult kolm-neli tudengit. Peamegi liikuma sellise ülikooli poole, kus meil on vähem tudengeid ja rohkem teadlasi. Diplomiveskist maailma tippülikooliks.