Aivar Pau: ega me lollid pole

Aivar Pau Foto: Erakogu

Ametist lahkunud peatoimetaja Lauri Hussar andis meile eile edasi sõnumi, et Postimehes kui demokraatia nurgakivis töötades ei olevat võimalik piisavalt Eesti pärast muretseda.

Öeldi, et keegi, täpsemalt kogu me rahvas, kiskuvat Eestit erakordse jõuga ribadeks ning ainus väljapääs muretsemiseks ja Eestit ühtsena hoidmiseks olevat vabariigi valvuri ametist lahkumine ja selle asendamine liberaalkonservatiivse parteipoliitikaga. Mida iganes see viimane ka ei tähendaks.

Öeldi. Aga me ei tundnud ega uskunud.

Suure uudise ootuse minutid toimetuses olid kummalised ja erakordsed. Orbiidil töötavatele ajakirjanikele pidasime Skype'is blogi. Erakorralise koosoleku kutsest olid põhjus ja teema välja jäetud. See võis tähendada midagi väga head või midagi väga halba.

 

«15 min suursündmuse alguseni. köögis on kõhe vaikus, kringleid ja viina näha pole. mitte miski ei viita sellele, et varsti hakkab juhtuma...,» kirjutasin kell 11.45 kolleegidele.

Keegi ei teadnud midagi, aga aimasime. Jah, me arutasime ja aimasime.

 

«Kui Eesti 200, siis ma hüüan koosolekul: vene toimetus siia seina äärde ja eestlased palun siia!» jätkasin ma kell 11.51. Tegelikult istusin peagi vene toimetuse kolleegiga sama laua peale ja küsisin «Tervist! Kuidas läheb!». Ja siis see tuli ning aimdused osutusid tõeks. Torm hinges ja meedias.

Meile rääkis seda lahkunu, kes ühel õhtul ajakirjanikuna unne suikunud oli hommikul ärganud poliitikuna. Peast jooksis sekundiga läbi sadu mõtteid, üks vastuolulisem kui teine. Supp oli kuum.

Loomulikult on palju kaotajaid, eelkõige sai vasaksirge väärika Postimehe usaldusväärsus. Aga kui sellest ümbersünnist üldse kellelegi mingit kasu sündis, siis eelkõige neile, kes jäid. Sisemonolooge ajakirjaniku sõltumatuse üle võis esmaspäeval välja lugeda nähtavasti iga Eesti ajakirjaniku silmist.

Ma siiralt loodan, et kõik me jõudsime samale järeldusele: pole võimsamat võimalust Eesti käekäigu pärast muretseda kui olla ajakirjanik. Meie väärtused pole kirjas valimisplatvormides, mida keegi ei loe ega usu. Meie väärtused ei sünni ihast saada tagasi valitud. Me ei pea meeldima neile, kellel on raha. Me ei pea meeldima ka neile, kellel seda pole, aga kellel ikkagi on valimisõigus.

Ja nüüd ma küsin, kes ma olen mina – Eesti ajakirjanik – aastal 2019? Kus on kirjas need tõed, mille alusel paneme oma lugudele pealkirju ja millise suunaga esitame oma küsimusi?

Iga ajakirjanik on selle küsimuse enda jaoks kindlasti väga erinevalt läbi seedinud ja lahti mõtestanud, sest kirjas pole neid väärtusi kuskil. Minu pakkumises sisaldub vastuseid kolm: vankumatu tõeotsing, jäägitu võitlus õigluse eest ning vähemalt samavõrd vihane võitlus ülekohtu, rumaluse, vägivalla ja pettuse vastu. Oleme me klikiorjad? Jah, võib-olla ajutiselt, kuni ajakirjanduse reklaamimudelid muutuvad, aga see on asja väline külg, mis kütab halva ajakirjanduse puhul küll lugejate madalaid tundeid, kuid pole asja tuum.

Ma väidan, et Postimehe toimetuse sotsiaalse tunnetuse viiulikeeled on enam pingul kui kuskil mujal Eesti ühiskonnas. Siin valitseb midagi sõnulseletamatu kollektiivse sabakonditunde sarnast. Tunne, mida meie eelkäijad on ladunud aastakümneid.

Meil on vabadus ja kohustus reageerida kõigele, mis meie ümber toimub. Ausalt ja iga sõnumi jõulisust täpselt välja pinnides. Märka, mõtle, reageeri, tegutse. Ja veel kord: vabana, kogu oma tunnetuslikku ja teadmuslikku kogemustepagasit ära kasutades ja mitte midagi salates! Me oleme eesliinil, meie adrenaliinitase on laes mitu korda päevas ja me oleme sellega harjunud (kolesteroolitaset liigjoodud kohvi tõttu tavameditsiiniseadmed vast mõõta ei suudagi).

Kas ma saaksin seda olla ja teha liberaalkonservatiivses või konservatiivliberaalses parteis? Ei, muidugi mitte. Parteipoliitika ja priius ei ole sõbrad.

Me ei tundud ega uskunud seda, mida lahkuv kolleeg meile eile rääkis. Peatoimetaja põhjused lahkumiseks pidid olema hoopis mujal kui iha tegutsemise järele. Võimuiha, keskeakriis, mootorrataste liiga kõrge hind või raha kõlanuks palju paremini kui võimetus ajakirjanikuna muretseda.

Jah, igaühel on õigus ja lausa soovitus saada ka aktiivseks poliitikuks. Ka ajakirjanikel. Parteipoliitika ei ole saatanast, pole erakonda, mille tegevuses poleks terve mõistusega hästi haakuvaid ideid või tegemisi. Muuli, Paet, Luik, Klaas, Mihkelson, Sildam, Samost ja nüüd ka Hussar – kõik nad on seda vähemalt proovinud või poliitikute poolel olnud.

Aga on üks suur aga. Sa ei saa olla ühekorraga valvekoer ja valvatav. Sa ei tohi jätta kõige vähematki kahtlust, et valvajana silma kinni pigistasid. Ajaline distants pooltevahetuse eel on üks vahend selleks.

Laiemalt on sel teemal Eestis korrastusööd teha küll ja veel ka praegu. Pole näiteks midagi rõlgemat, kui raadiote päevakajasaateid juhtima pandud poliitikud, eriti enne valimisi. Või asjaolu, et kriitiliselt keskkonnateemasid käsitlema pidav telesaade on riigi poolt kinni makstud.

Täna oleme igal juhul seisus, kus paluda lugejaid meid uskuda, kui väidame, et Postimehe toimetust pole kellelgi õnnestunud viimase aasta jooksul poliitiliselt mõjutada, seega ei saa me täna tunda end ka reedetu või altveetuna. Me ju näeme ja tunneme, mis meie ümber toimub. Ega me lollid pole.