Mida on meie haridusel õppida konfutsiaanluselt?

Konfutsius (551–479 e.m.a). Foto: Image Works/Topfoto

Läänes on hinnatud keelelist sõnastatavust, üksiku hülgamist üldise nimel, muutuva hülgamist püsiva nimel. See annab võimsad tööriistad tunnetusele (nt valemid, konstandid) ja aitab kaasa ühiskondlikule emantsipatsioonile (seaduste fikseerimisega saab vabaneda võimniku omavoli alt). Hiinaski oli see tendents varakult olemas (Mozi, seaduslased) ja tehnika kõrgelt arenenud. Aga filosoofias jäi seal domineerima kontekstualiseeriv tunnetus: ideaalne inimene pole see, kes teab paljusid igavesi tõdesid, vaid see, kes oskab kohaselt käituda ja harmooniliselt muunduda. Selleks on muidugi vajalikud ka teadmised, aga kõik omandatu tuleb osata sulandada käesolevasse olukorda, nii et ma saaksin seda adekvaatselt mõtestada ja sobivalt käituda.

Seega, igasugune teadmine ja käitumine peab olema kohane, sobima olukorda ja inimesele. Konfutsius andis eri õpilastele ise nõuandeid nonde iseloomu järgi: ujedat utsitas, tõtakat ohjeldas. Ühes loos laseb ta õpilastel rääkida oma südamesoovist. Kes tahab riiki edendada, kes rituaale hoida. Üks õpilane räägib, kuidas tema tahab teiste seltsis jões supelda ja laulda. Just tema pälvis Konfutsiuse poolehoiu. Kuigi ühiskondlik tegevus ja vaevarikas enesearendus on vajalikud, on kõrgem eesmärk vaba ja pärssimatu toimimine.