Groznõi. Foto on illustratiivne.

FOTO: About-planet.ru

Ei tohi boikoteerida kogu rahvast meie ilmavaateliste erinevuste tõttu, kirjutab Valgamaa Omavalitsuste Liidu tegevjuht Rein Org.

Kolumnist Erkki Bahovski võrdleb Otepää turismikoostööd Tšetšeeniaga koguni Donald Trumpi Saudi-Araabia poliitikaga – mis siis, et ajakirjanik tükeldati, relvadiil saudidega ei tohi kannatada (Erkki Bahovski, «Otepää reaalpoliitika», PM 09.01).

Vihkamine on võimas tunne ja ülalkirjeldatud ülereageerijatele tahaks meelde tuletada, et Otepää siiski mitte ei müü relvi (ja isegi mitte rublasid) Tšetšeenia valitsusele, vaid soovib edendada turismikoostööd sealsete ettevõtjatega. Kogu selle süüdistuste koorma taga on mõned infovoldikud Tšetšeenia vaatamisvääruste kohta, mille Otepää lubas tšetšeenidel paigaldada oma turismiinfokeskusesse, ning soov viia Otepää ja Eesti infovoldikud Groznõisse.

Kriitikat pälvinud lause koostöödeklaratsioonis, mis rõhutab austust teineteise ajaloo, traditsioonide ja õiguskorra vastu, tähendab eelkõige seda, et koostöö on kitsalt ja selgelt turismialane ning et sealjuures ei tegelda suure poliitikaga.

Tegelikult ei saa Erkki Bahovski, Roy Strideri, Kari Käsperi ja teiste kriitikute kirjutatust sotti, kas tšetšeenid on nende meelest pahad sellepärast, et nad on vormiliselt Venemaa osa (see, mille vastu võitles Dudajev), või sellepärast, et nad seda sisuliselt ikkagi ei ole (seal ei kehti Venemaa õiguskord ja Vene võimudele ei anta tšetšeene välja).

Veerand sajandit tagasi saatis Otepää delegatsiooni Groznõis relvastatud valvemeeskond, tulevahetus linnatänavatel ja inimröövid olid tollal igapäevane nähtus. Mineval sügisel jalutasime Groznõis ringi täiesti omapäi, linn oli puhas, turvaline ja täis laste lõbusaid kilkeid. On mõistetav, miks tšetšeenid ei igatse tagasi kadunud aegu ega heroiseeri toonaseid juhte.

Kõige ülekohtusem tekkinud poleemikas ongi kriitikute dotseeriv ja üleolev «meie teame»-suhtumine tšetšeenidesse ning täielik soovimatus asetada end sealsesse maailma. Ei saa ega tohi tõmmata võrdusmärki tšetšeeni rahva ja sealse võimu teostajate vahele ning boikoteerida kogu rahvast meie ilmavaateliste erinevuste tõttu. Just selles – suhtlemises välismaailmaga – vajavad tšetšeenid praegu kõige rohkem abi. Meie, kes me kanname demokraatlikke väärtusi ja oleme osa läänemaailmast, ei pea neid ära põlgama ja suletusse suruma, vaid nendega läbi käima ja suhtlema.

Nii nagu meie vennad soomlased hakkasid president Urho Kekkoneni eestvedamisel suhtlema eestlastega. Nüüd meenutame uhkusega Kekkoneni suusasõitu ja saunaskäiku Otepääl ning aulakõnet Tartus, millele peagi järgnes laevaühendus Eesti-Soome vahel, kerkis Viru hotell ja hakkasid saabuma esimesed välisturistid. Pole kuulnud, et keegi tänapäeval arvaks, nagu käinuks Soome president toona Tartus ja Otepääl siinset nõukogude võimu ülistamas.

Otepää turismikoostöö tšetšeenidega ongi samm sinnapoole, et meie rahvad omavahel suhtlema hakkaksid. Suheldes saame palju rohkem neid aidata kui ignoreerides. Nii mõnigi kangekaelne Kaera-Jaan võiks kohapeale kaema karata, kas seal ikka on kõik kaevud piinades oigavaid pantvange täis. Samuti võiks sealsed džigitid meie juures käia, et hiljem jutustada kodustele lugu Eestist, kus ei söödagi hommikusöögiks venelasi.