Juhtkiri: kuidas leida «õige» poliitik?

Aivar Riisalu Keskerakonna valimisreklaam Tartus 2009. aastal. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Valimised lähenevad. Jälle vaatavad Tallinnas suurtelt plakatitelt vastu siledad näod, hiiglaslik Ratas, hiiglaslik Ossinovski ja teised ning piidlevad möödakäijaid nagu peiud pruute. Kuidas oleks võimalik sellistesse mitte armuda ja neile oma häält mitte anda? Vähemalt selle peale näib arvestatav osa meie poliitikutest lootvat. Hiljuti hoiatas politoloog Martin Mölder Postimehe arvamuskülgedel, et erakondade «uusaastalubadusi» eriti tõsiselt võtta ei maksa (vt «Kaheksa nädalat valimisteni», Martin Mölder, «Erakondade uusaastalubadused», PM 4.1). Nad võivad lubada nii palju palga- või pensionitõusu, nii palju toetusi ja madalamaid makse, kui tahavad. Keegi ei võta neil hiljem selle pärast nööbist kinni ja valimisprogrammid on seesuguseid lubadusi täis, sest süsteem annab selleks võimaluse. Nii et vala valijale niipalju jumalikku ambroosiat kõrvadesse, kui süda lustib, nelja aasta pärast on uued valimised, küll siis saab jälle uute lubadustega välja tulla.

Selles mõttes alahindavad Eesti poliitikud lubaduste jõudu. Suvaline psühholoog ütleks teile, et lubadused ja nende täitmine mängivad elus ja inimsuhetes väga tähtsat rolli. Siin tuleb eristada kahte liiki lubadusi. Need, mis me iseendale anname, ei mängi tõesti erilist rolli, sest iseendaga on alati võimalik kokkuleppele jõuda. Kui lubasime näiteks täna iseendale suitsetamine maha jätta või kaalust maha võtta ega pidanud seda, siis pole hullu, kuna petame vaid iseennast. Kuid hoopis teisest kaalukategooriast on lubadused, mida jagame teistele inimestele. Nende põhjal kujundavad inimesed oma arvamuse meie kohta. Ning see kehtib ka poliitikute ja nende lubamiste kohta.

Selle vilju näeme tänases Eestis. Masside meeleolu ei suuna täna mitte poliitika, vaid emotsioonid: ärritus, viha ja soov «elu peremeestele» koht kätte näidata. «Õige» erakonna valikukriteerium on tegelikult lihtne – reputatsioon. Kui seda väljendada matemaatilise valemina, kukuks välja nii: reputatsioon = (saavutused – lubadused) X korralikkus. Kui keegi lubab kullamägesid, siis peaks juba selline lubadus iseenesest valijad valvsaks tegema. Sama valem peab korralikus ühiskonnas kehtima mitte ainult «õige» poliitiku või «õige» riigiametniku väljaselgitamisel. Ei täitnud oma lubadusi – järelikult pole tal kõrgel positsioonil midagi teha, hoolimata läbikukkumise põhjustest: kas siis lubas liiga palju, ei tulnud toime või tal lihtsalt ei vedanud. Sellel, kes petab, peab end tõprana üleval või kuritarvitab võimupositsiooni, ei tohi poliitikas üldse kohta olla, ükskõik, millises kastmes sellist poliitikut ka ei esitataks. Praegusel hetkel on Eesti poliitikas suurimaks probleemiks see, et «reputatsiooni» mõiste puudub peaaegu täielikult.

Selle vilju näeme tänases Eestis. Masside meeleolu ei suuna täna mitte poliitika, vaid emotsioonid: ärritus, viha ja soov «elu peremeestele» koht kätte näidata.