Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/09/06/13328910t1h1ab8.jpg)
/nginx/o/2019/01/12/11711669t1h0af8.jpg)
Mitte kõik roheline pole looduslik, nii pole ka kõik raudteega seonduv keskkonnahoidlik, kirjutab Eesti Geograafia Seltsi president Mihkel Kangur (Elurikkuse Erakond).
Eesti Geograafia Selts (EGS) esitas 10. jaanuaril ringkonnakohtule apellatsioonikaebuse Rail Balticu maakonnaplaneeringute kehtestamise tühistamise asjus. Mitmete erakondade esindajatele meeldib näidata Rail Balticut kui keskkonnahoiule viivat projekti, rõhudes klišeelikule väitele, nagu oleks igasugune raudtee automaatselt loodusele hea. Miks siis võitleb 1955. aastast Eesti keskkonnakaitsele pühendunud organisatsioon Rail Balticu projektiga?
Mitte kõik roheline pole looduslik, nii pole ka kõik raudteega seonduv keskkonnahoidlik. Kuna apellatsioonikaebus on mahukas, siis keskendun siinkohal ühele konkreetsele näitele, mis sunnib sellele projektile vastu seisma ja mille tõttu on EGS juba 2011. aastast saadik pakkunud mõistlikumaid lahendusi raudteele.
Praeguste plaanide kohaselt peab raudtee kahe kilomeetri pikkusel lõigul ületama Rääma raba, kus turbakihi paksus on kuni 10 meetrit. Rail Balticu Maakonnaplaneeringute keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) aruandes on sellele lõigule pühendatud napid paar lehekülge. Võrreldakse kolme erinevat alternatiivi raba läbimiseks. Esiteks kaevata turvas välja ja täita pinnas mineraalsete ehitusmaterjalidega. Teise võimalusena pakutakse pinnase stabiliseerimist, s.t turbapinnasesse stabiliseerivate ainete pumpamist. Kolmanda variandina pakutakse välja silda. Raba kaitse eesmärgina nähakse ette, et ehituse käigus ei tohi kahjustuda ala hüdroloogiline režiim ning turbapind.
Kuna soo on kompleksne süsteem, siis hüdroloogilise režiimi muutmine ühes kohas muudab kogu ala. Seetõttu on leitud, et silla rajamine on kõige vähem raba kahjustav võimalus.
Üllatuslikult näevad keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) läbi viinud inimesed, et silla rajamisega kaasnevad mõjud on ajutised, kui on täidetud nõue, tsiteerin: «Raba ei tohi liigselt ehitustööde käigus kahjustada.» Sellisel tasemel keskkonnamõjude strateegilist hindamist suudaks läbi viia ilmselt igaüks ja see on lausend, mida võib kasutada ükskõik millise arenduse puhul. Ehitada võib, kui loodust väga katki ei tee, jättes arendaja otsustada, mida tähendab liigne kahjustamine.
KSH aruandes märgitakse, et ala hüdroloogiline režiim peab säiluma, kuid ei täpsustata, milline hüdroloogiine režiim. Kahtlemata on ka pärast ehitustööde lõppu rabas endiselt olemas sademed ja pinna- ning põhjavee liikumine ning ka taimed juhivad pinnasest vett välja. Mitte keegi ei märgi kohustust tagada ehituse eelne hüdroloogiline režiim. Selleks, et saaks tagada arenduse-eelset olukorda, tuleks see kõigepealt välja selgitada. Selleks tuleb koostada ala ökohüdroloogiline mudel, mille koostamiseks tuleb rajada seirevõrgustik ning vähemalt kolme aasta vältel jälgida vee liikumist erinevate meteoroloogiliste tingimuste korral. Kolmeaastane vaatlusperiood on selliste mudelite puhul minimaalne standard, selleks et me saaks rääkida teaduspõhisest käsitlusest. Seda pole vaja mitte ainult soo kaitsmise eesmärgil, aga ka võimaliku taristu rajamise ja hooldamise seisukohast.
Paraku kaasneb ka silla ehitamisega raba pinnase kahjustumine. Kuidagi peavad need postid oma kohale jõudma, see tähendab, et kogu ehitusvööndi ulatuses rikutakse settelasundite kihilisus ja kompaktsus. Segi pööratud settekihte pole võimalik taastada, ning ulatusliku häiringuna mõjutab see ökosüsteemi tervikuna. Ka KSH tegijad ise nimetavad raba kaitsmise võimalusi kesisteks, tsiteerin: «Meetmed on keskmise tõhususega.» Mis tähendab muutuseid taimkattes, vee liikumises ning kasvuhoonegaaside bilansis. See tähendab, et Rääma raba pole võimalik säilitada.
Murelikuks teevad aga rahandusministeeriumi poolt halduskohtule esitatud vastused EGSi kaebusele. Tsiteerin: «Projekteerimisetapis on toodud leevendusmeetmena esile raudteetammi piirkonnas pinnase ja pinnaveerežiimi säilimise tagamine Rääma rabas. See tähendab, et raudteetamm ei tohi saada pinna- ja pinnaseveele tõkestavaks rajatiseks. Mullet läbivate truupidega tuleb tagada pinna-ja pinnaseveetaseme ühtlustamine ja säilimine kummalgi pool raudtee mullet.» Panete tähele, enam ei räägita postidel asuva silla rajamisest vaid raudteetammist ja truupidest. See tähendab, et esialgsest silla rajamise kavast on loobutud ja räägitakse millestki tunduvalt enam loodust lõhkuvast. Raudteetammi rajamiseks pinnase eemaldamine tähendab kogu raba kuivendamist ja turba eemaldamist, mingil muul viisil pole võimalik kuni 10 meetrisest tüsedust turbakihti mineraalsete ehitusmaterjalidega asendada. Üllataval kombel pole selline vastuolu KSH ja Rahandusministeeriumi väidete vahel halduskohtu seisukohast oluline ja pakutavaid meetmeid loetakse piisavaks.
Miks siiski ühest rabast siis nii suurt probleemi teha? Me oleme ju soine maa ja juba Tammsaare on kirjeldanud vihast võitlust soodega. Meie teadmised ökosüsteemide ja globaalsete protsesside kohta on aja jooksul oluliselt paranenud. Samal ajal on Maa ja Eesti keskkonnaseisund järsult halvemuse poole pöördunud. Meil on praeguseks alles jäänud vaid kolm protsenti looduslikus seisundis olevaid soid. Samas on just meie kliimavööndi märgalad ühed olulisimad kasvuhoonegaaside sidujaid. Ökoloogid on korduvalt näidanud kui möödapääsmatu on kaitsta igat ökosüsteemi, kuna meie elus hoidmiseks pole neid enam piisavalt järele jäänud.
Seetõttu võib näida ju Rail Baltic raudtee rajamine keskkonda hoidev, kuid tegelikult pole seda. Rääma raba on siinkohal ainult üks näide. Samasuguse detailsusega kogu trassi läbi töötades näeme, et keskkonnamõjude hinnangud on esitletud ülimalt primitiivsete ja pinnapealsetena.
Selle arenduse juures ollakse kaugel teaduspõhisest lähenemisest. Seetõttu on iga keskkonnast hooliva inimese kohustus seista vastu selliselt loodust ja kogukondi lõhkuvale projektile. Vaevalt, et Rail Balticu rajamise ja töös hoidmisega on võimalik kokku hoida nii palju süsinikuheitmeid, kui neid tekib Rääma raba hävitamisega.
Aga mida siis teha? Rääma rabast kaks kilomeetrit lõuna pool asub Tallinn-Lelle-Pärnu raudtee, millel lõpetati 8. detsembril 2018. aastal rahapuudusel reisirongiliiklus.