Vladimir Putin.

FOTO: Maxpark.com

Taavi Minnik hoiatab Venemaad eesootava kriisi eest.

Ma ei usu, et 2019. aasta jooksul leiaks Venemaal aset midagi erakorralist. Jätkuvad vanad tendentsid halvenemise suunas. Esmajoones tähendab see sotsiaalmajandusliku olukorra halvenemist, fiskaalse surve tugevnemist ning halvenevad venemaalaste üldised meeleolud. Venemaa vastu kehtestatakse uusi sanktsioone. Seda juba automaatrežiimil (nagu viimasel ajal kombeks): igas kvartalis tabavad Venemaad uued sanktsioonid.

Ja nii terve aasta. Kuid aasta lõpus, sügisel saab Venemaal alguse juba uus poliitiline dünaamika. Need muutused on küpsenud tükk aega ning masside teadvuses on seda hästi märgata. Neid muutuseid peegeldavad ekspertide arvamused, aga ka osade riigimeedias töötavate inimeste viimased arvamusavaldused. Nad on asunud avalikult väljendama muret. Kus juures need on inimesed, kes on alati režiimile lojaalsed olnud, on alati võimude kasuks töötanud ja teevad seda ka edaspidi. Ning nüüd on nad ühtäkki avalikult, mitte mingites eravestlustes teetassi või pitsikese vene tõeseerumi taga, oma intervjuudes teatanud, et Putin on juba liiga kauaks oma toolile istuma jäänud. Ühe sõnaga kõik- limiit on juba täis.

Palju räägitakse Putini langevast reitingust, aga seda on võimatu millegagi tõsta. Tema varasem kuvand oli targa ja mõistva rahva isa oma, selle asemele üritatakse praegu kultiveerida macho ja sõjapealiku oma. Vaevalt, et see töötab. Selle on põhja lasknud võimud ise, siin pole vene impotentse opositsiooni käsi mängus.

Olen rääkinud mõne inimesega, kes Venemaal tegelevad kvaliteetse sotsioloogiaga. Nad on öelnud, et see ei saa kesta kauem kui aasta. Ärevustunne ja rahulolematus peab selle aja jooksul võtma mingite poliitiliste ja sotsiaalsete sammude kuju.

See läheb juba 2019. aasta raamidest välja, kuid võib öelda, et Venemaad ootab ees suur ning tõsine poliitiline kriis. Kriis kestab paar-kolm aastat ning lõppeb millalgi 2023. aasta paiku. See viib uue Vene vabariigi asutamiseni ning praegune poliitiline süsteem pühitakse piltlikult öeldes minema. Milline hakkab välja nägema uus Venemaa on raske öelda. Poliitilist kriisi saadab majanduslik kriis, mis vaid süveneb. Selle eest hoiatavad praegu paljud vene ökonomistid (nii võimumeelsed kui ka opositsioonilised).

Kõige olulisem polegi see millised need muudatused olema saavad, vaid see kuidas Vene ühiskond neid vastu võtab. 1990ndatel elati Venemaal halvemini kui praegu. Kuid siis oli inimestel tunne, et tulevikus ootab neid ees midagi positiivset. Oli lootus. Aga praegu on inimestel tunne, et parimad ajad on minevikus. Vene ühiskond koges Putini ajal olulist sotsiaalset ja majanduslikku tõusu. See kestis väikeste vaheaegadega praktiliselt kümme aastat. Kasvutempo oli Venemaal väga kiire, mingil ajal isegi võrreldav Hiina omaga.

See ongi praegu vene inimese jaoks kõige väljakannatamatum: nad elasid hästi ja lootsid veelgi paremini elada, kuid siis tõmmati kõigele vesi peale.

Need täitumata ootused on praegu Venemaal tähtsamad kui ükskõik millised majanduslikud faktorid. Revolutsioonid ei leia aset mitte, siis kui majanduslik olukord muutub, vaid siis, kui inimestele tundub, et rohkem pole mõtet kannatada. Venemaal ollakse tänaseks selle piirini jõutud. Ja 2019. aasta lõpuks see piir tõenäoliselt ületatakse.

Kriis tuleb pikk, kestab kaks-kolm aastat ning areneb sinusoidi pidi s.t. on tõusud ja on mõõnad. Lõpuks viib see uue poliitilise süsteemini. Neil, kes täna on Venemaal võimul tuleb lahkuda ning nendest ei jää enam kõrgemasse ladvikusse mitte kedagi. Seda ei saada verevalamine ega ka Vene Föderatsiooni lagunemine. Venemaa naabrite, sealhulgas Eesti jaoks on see parem, sest kriisi ajal pole Venemaal ei jõudu ega vahendeid agressiivse välispoliitika jaoks – kõik ressursid kuluvad sel ajal Venemaa sees ära.