Hunt tahaks netis lambanahka pugeda.

FOTO: Urmas Nemvalts

Tänase lehe (jätku)loost libaisikute kohta saab teha mitu olulist järeldust. Esimene neist on, et Eesti riigikogu valimised ei jää puutumata vaenulikest katsetest mõjutada neid väljastpoolt. Sotsiaalmeedias tegutsev libategelaste grupp on näide sellest.

Igaühele on ilmselge, et päriselus ei saa üks inimene olla samal ajal veel lisaks kakskümmend või kaks tuhat muud inimest. Kui meeleavaldusele tuleb kümmekond selle korraldajat, siis on ettevõtmine läbi kukkunud. Internetis saab aga üks inimene või nn trollivabrik (olgu ta siis Kremli või kellegi muu kontrolli all) toota hulgaliselt libakontosid ja justkui etendada rahvast.

Me peame tavaelus petisteks neid, kes vale nime all esinevad. Sama üheselt on kõigile arusaadav, et trollivabrikutes sündivad libategelaste armeed on petuvärk. Normaalses elus räägib igaüks enda eest ja ühe nime all. Nii nagu demokraatlikel valimistel saab igaüks hääletada vaid ühe korra. Trollivabrikute eesmärk on aga võltsida ja etendada nii-öelda rohujuuretasandi arvamust. Kas kallutada seda mingis kindlas suunas või suurendada tülisid etendades ühtaegu mitmeid justkui vaidlevaid pooli. Eesmärk võib ka olla üldise ebakindluse ja usaldamatuse tekitamine: «mitte kedagi ei saa usaldada».

Loomulikult on mündil ka teine külg. Vastus mõjutustegevusele peab olema selline, mis üksiti ja kogemata ei pühiks minema vaba maailma üht olulisimat väärtust ja eelist, mis meil diktatuuririikidega võrreldes on.

Tasub ka meelde tuletada, et trollivabrikud on kõigest üks mõjutustegevuse vahend. Nii nagu üksik väeosa või väeliik ülemjuhataja alluvuses. Trolliarmee võib ühel hetkel tegutseda ja harjutada justkui omaette, ent olla järgmisel hetkel osa koordineeritud ja mitmeplaanilisest (info)rünnakust.

Mitmed varasemad Kremli (aga ka teiste autokraatlike riikide) trollivabrikute tegevused on vabas maailmas hästi teada. Sealhulgas ka katsed mõjutada valimisi. Viimasel ajal on olnud pigem põhjust imestada neil riikidel, kus märkimisväärseid trollirünnakuid ja muid provokatsioone ei ole tuvastatud. Näiteks Rootsi ja Läti hiljutiste parlamendivalimiste kohta said nende maade asjatundjad öelda, et ohtudeks valmistuti küll tõsiselt, ent ründeid ei tuvastatud. Ometi ei ole nende kahe riigi kogemus mingi garantii, et Kremli trollivabrikud püsivad edaspidi vakka ka Eesti ja teiste lääneriikide valimiste ajal.

Õigupoolest on vaba maailm olnud võrdlemisi aeglane Kremli trollivabrikute tegevusele ja teistele sotsiaalmeedia plahvatusega kaasnevatele ohtudele reageerimisel. Läks palju aega, enne kui riigid end liigutama hakkasid ning ei saa sugugi öelda, et süsteemsed lahendused on läänemaailmal selgelt olemas.

Loomulikult on mündil ka teine külg. Vastus mõjutustegevusele peab olema selline, mis üksiti ja kogemata ei pühiks minema vaba maailma üht olulisimat väärtust ja eelist, mis meil diktatuuririikidega võrreldes on. Nimelt sõnavabadust.