Ester Põldma

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Kuula artiklit

Valimiseelne aeg on nagu mingi pöörane ajujaht, kus ühiskonnaprobleeme jooksutatakse meile valimatult ette ja see põhjustab olukorra, kus ei saagi enam aru, kas mure on tõesti kõneväärt ja vajab lahendamist või pseudoprobleem. Meditsiiniteema puudutab meid igaüht ja ilmselgelt on ses valdkonnas lahendamist ootavaid suuri ja väiksemaid ebakohti. On jäänud mulje, et meie meditsiini olulisimaks puudujäägiks peetakse raha.

Raha on kahtlemata vaja, et hästi ja tulemuslikult ravida, ent oma viimase aja kogemustest võin kindlalt väita, et raha ei ole kõige tähtsam. Pole vähetähtis, et haige saab kella järgi talle määratud peotäie rohtusid; et imeaparaadid mõõdavad osavasti opereeritu iga väiksematki elufunktsiooni; et ruumid on euroremonditud. Kuid sageli on paranemise seisukohast tähtsaim hoopis see teine inimene, kes on kutsutud ja seatud väetite eest hoolt kandma. Olen viimase aasta jooksul tihtipeale pidanud lähedasi viima, tooma ja külastama mitmes Eesti haiglas ja seetõttu on olnud päris hea võimalus heita lähem kõrvalpilk sellele, kas, kus ja kuidas meie meditsiinisüsteem abivajajat aitab või ei aita.

Olgu öeldud, et mitme kuu jooksul kohtasin ainult üht inimest, kes kindlasti ei sobi elusa hinge eest hoolt kandma. Kui raske voodihaigega toimetatakse sõnade «pole sul valus ühti» saatel ja keeldutakse maha kukkunud telefoni ulatamast põhjendusega «voodi all roomamine pole minu töö», raadio keeratakse kinni, kuna hooldajat ajab see närvi jne, tekib küsimus, kuidas võib sellist tööd nii üldse teha. Abitus olekus lähedase palve asja mitte suure kella külge panna on ka mõistetav – pidi ta ju südametuga pidevalt kokku puutuma ja sõltuma tema hoole(tuse)st.

Tõsi, sellist äärmust tuli ette vaid korra, aga haiglates leidub nii arste, õdesid kui ka hooldajaid, kes teevad kiretult oma töö küll ära, aga nende suhtlemishädad ei lase ravil täiel määral toimida. Suhelda ei saa teadupärast üksi ning arusaadavalt ei tee pretensioonikad haiged ja omaksed ülekoormatud abiandjate elu just lihtsaks. Paraku tuleb kõigiga hakkama saada. Selleks ongi vaja nii praegusi kui ka tulevasi meditsiinitöötajaid senisest rohkem koolitada, kuidas olla kannatlik ning lahke sõna ja avatud olekuga aidata neid, kes niigi piirsituatsioonis, õnnetud ja hingekatki. Järjest võimekam tehnika võib küll põdurat füüsiliselt elus hoida, aga mis sest kasu, kui kuri käsi ja sõna saavutatud edu nullivad.

Tundub, et olukord on viimastel aastatel siiski paranenud ning meedias ilmunud lood väärkoheldud vanureist ja haigetest on üksikud halvad erandid (mida mõistagi ei tohiks ka olla). Kahjuks leidub igal elualal inimesi, kes oma isikuomaduste poolest mõnda ametisse ei sobi, makstagu neile ükskõik kui palju raha.