Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/11/11709208t1h4094.jpg)
Kes ei taha, see leiab vabandusi, ja kes tahab, see leiab lahendusi. Sellise vastuse andis Eesti naiste võrkpallikoondise treener Andrei Ojamets mullu suvel kiibitsejatele, kes väitsid, et eesti tüdrukutega ei jõua niikuinii mitte kuhugi. Aga jõuti. Ja reaalsus on jahmatav. Eesti naiste vollekoondis mitte ainult ei pääsenud Vana Maailma 24 parema sekka, vaid võitis alagrupi! Ja tegi Eesti naiste spordi ajalugu – mitte ühegi olümpiaala õrnema soo esindus pole MM- ega EM-finaalturniirile kohta lunastanud.
Eesti sport armastab muinasjutte, mis panevad ka raskematel hetkedel uskuma, et kõik on võimalik. Lähiminevik mäletab selliseid muinaslugusid pallimängualadel omajagu.