Wendy Whitman Cobb: kas Hiina jõudmine Kuule käivitab taas kosmosevõidujooksu?

Kuu. Foto: Pexels

Isegi kui Hiina esilekerkimine peaks tõepoolest kaasa tooma uue kosmosevõidujooksu, ei pruugi kõik tagajärjed olla negatiivsed, kirjutab Cameroni Ülikooli poliitikateaduse dotsent Wendy Whitman Cobb veebiväljaandes The Conversation.

Hiinast sai 2. jaanuaril kolmas riik, mis on toimetanud kulguri Kuu peale. Veel tähtsam on selle juures tõik, et nad tegid seda Kuu tagumisel, nõndanimetatud pimedal küljel. Võime laskuda Kuu tagaküljele on juba iseenesest tubli tehniline saavutus, mida ei ole taotlenud ei Venemaa ega Ühendriigid.

Maandur Chang'e 4 sümboliseerib Hiina kosmoseprogrammi jõudsat kasvu ja võimekust, mis on oluline nii Hiinale endale kui ka maailma suurriikide suhetele. Tagajärjed ulatuvad Ühendriikidenigi, kus Trumpi administratsioon kaalutleb parajasti globaalset võidujooksu kosmoses kui ka kosmoseuuringute tulevikku tervikuna.

Üks peamisi USA kosmosepoliitika taganttõukajaid oli ajalooliselt konkureerimine Venemaaga, seda eriti külma sõja ajal. Kui Hiina edusammud aina suurenevad, kas toob see siis Ühendriikidele kaasa uue kosmosevõidujooksu?

Hiina kosmosesaavutused

USA ja Venemaa eeskujul alustas Hiina Rahvavabariik tegutsemist kosmoses seoses ballistiliste rakettide väljatöötamisega 1950. aastatel. Ehkki mõnevõrra saadi algul abi ka Nõukogude Liidu käest, arendas Hiina oma kosmoseprogrammi valdavalt üksi. See ei olnud sugugi sujuv kulg: Mao Zedongi Suur Hüpe ja kultuurirevolutsioon rappisid esimesi programme korralikult.

Hiina lähetas esimese satelliidi teele 1970. aastal. Seejärel peatati mehitatud lendude ettevalmistamine ja keskenduti satelliitide kommertslikule ärakasutamisele. 1978. aastal sõnastas Deng Xiaoping Hiina kosmosepoliitika, nentides, et arengumaana ei hakka Hiina osalema kosmosevõidujooksus. Selle asemel keskendus Hiina kosmoses eelkõige kanderakettidele ja satelliitidele, sealhulgas side-, kaugseire- ja meteoroloogiasatelliitidele.

See ei tähendanud, et Hiina ei mõelnud ülemaailmsele mainele, mida kosmoseponnistused võivad kaasa tuua. 1992. aastal leidsid nad, et 21. sajandil annaks tohutult mainet ja tunnustust juurde oma kosmosejaam. Nii alustati uuesti mehitatud lendude programmi ja töötati välja kosmoselaev Shenzhou. Esimene Hiina kosmonaut ehk taikonaut Yang Liwei saadeti ilmaruumi 2003. aastal. Ühtekokku on kuus Shenzhou lendu viinud maalähedasele orbiidile 12 taikonauti, sealhulgas kaks neist hiinlaste esimesse kosmosejaama Tiangong-1.

Lisaks mehitatud lendudele on Hiina korraldanud teadusliku sihiga lende, nagu mainitud Chang’e 4. Esimesel Kuu-lennul saadeti Chang'e 1 2007. aasta oktoobris ümber taevakeha tiirlema, kulgur viidi Kuu pinnale 2013. aastal. Hiina tulevikuplaanide hulka kuuluvad uus kosmosejaam, Kuu-baas ja võib-olla ka proovide toomine Marsilt Maale.

Uus kosmosevõidujooks?

Hiina kosmoseprogrammi märkimisväärne iseärasus eriti varasemate Ameerika ja Venemaa programmidega võrreldes on selle aeglane ja järjekindel kulg. Salastuse tõttu, mis ümbritseb peaaegu kogu Hiina kosmoseprogrammi, ei ole selle täpne sisu teada. Siiski võib arvata, et see on igati võrreldav teiste riikide omaga.

Sõjalises mõttes on Hiina samuti demonstreerinud märkimisväärseid oskusi. 2007. aastal võeti ette satelliidivastane operatsioon, tulistades maa pealt raketiga rikki läinud meteoroloogiasatelliiti. Operatsioon oli küll edukas, aga tekitas siiski hulganisti kosmoseprügi, mis seniajani ohustab teisi satelliite. Filmis «Gravitatsioon» sai kogu maailm näha, kui ohtlik võib kosmoseprügi olla nii satelliitidele kui ka inimestele. 2018. aasta aruandes Hiina sõjaväe kohta väitis USA kaitseministeerium, et Hiina sõjaline kosmoseprogramm «jätkab kiiresti küpsuse saavutamist».

Võimekusest hoolimata ei ole USA erinevalt teistest riikidest esijoones riikliku julgeoleku kaalutlustel teinud Hiinaga vähimalgi määral sisulisemat koostööd. 2011. aasta seadus õigupoolest lausa keelas ametliku kokkupuute Hiina kosmoseametnikega. Kas see annab märku uuest kosmosevõidujooksust USA ja Hiina vahel?

Kosmosepoliitika uurijana pean vastama: jah ja ei. Mõned USA ametiisikud, sealhulgas riikliku kosmosenõukogu tegevsekretär Scott Pace, suhtuvad koostöövõimalusse ettevaatliku optimismiga ega näe kuskil uue kosmosevõidujooksu algust. NASA peadirektor Jim Brindestine sai hiljaaegu Hiina kosmoseprogrammi juhiga kokku rahvusvahelisel astronautikakonverentsil Saksamaal ja arutas valdkondade üle, milles Hiina ja USA võiksid koostööd teha. Kuid sõjalise kohaloleku suurenemine kosmoses võib siiski võidujooksu käivitada. Trumpi administratsioon on väitnud, et oht, mida kujutavad Hiina ja Venemaa, nõuab lausa uue iseseisva väeliigi – kosmoseväe – loomist.

Nii või teisiti on Hiina kosmosevõimekus kasvanud sel määral, et see kajastub isegi popkultuuris. Andy Weiri 2011. aasta romaanis «Marslane» ja hiljem selle põhjal tehtud filmis pöördub NASA pigisse jäänud astronaudi päästmiseks Hiina poole. Konkurents võib kehutada tehnikat ja tehnoloogiat arendama, nagu näitas esimene kosmosevõidujooks, kuid parem ülemaailmne võime kosmost uurida ei pruugi kasuks tulla ainult hätta jäänud astronautidele, vaid tuntavalt täiendada meie teadmisi meid ümbritsevast universumist. Isegi kui Hiina esilekerkimine peaks tõepoolest kaasa tooma uue kosmosevõidujooksu, ei pruugi kõik tagajärjed olla negatiivsed.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane