Ivan Makarov

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Võrdsuse idee oma välise õilsuse juures on toonud inimkonnale samamoodi kannatusi kui türannide verejanu, kirjutab kolumnist Ivan Makarov. 

Ideed võrdsusest on aastasadu innustanud inimkonna helgemaid päid. Esimestena kuulutasid inimesi sünnijärgselt võrdsetena VI-V sajandil e.m.a kreeklastest sofistid Lykophron, Antiphon, Alkidamas ja hiinlasest taoist Mozi, nende järel arendas inimõiguste kontseptsiooni oluliselt Aristoteles, kes siiski väitis, et see ei laiene orjadele, kes on looduse poolt saanud omadused, mis aitavad alluda ja täita isanda käske. Vaid stoitsistid kuulutasid kõik inimesed võrdseteks, sõltumata soost, rahvusest ja sotsiaalsest kuuluvusest, kuna kosmos on kõik inimolendid loonud ja kõiki ühtemoodi valitseb saatus.

Võrdsuse idee oma välise õilsuse juures on toonud inimkonnale samamoodi kannatusi kui türannide verejanu. Prantsuse revolutsioon aastatel 1789–1799 toimus deviisi all «Vabadus, võrdsus, vendlus», kuid tõi kaasa vennataputalgud ja terroril rajanenud jakobiinide diktatuuri, mõrvati mitukümmend tuhat inimest ja vanglatesse visati sajad tuhanded «revolutsiooni vaenlased» – isegi need, kes olid kuidagi «valesti» riides.

Võrdsuse ideed arendades alustati 1917 aastal Venemaal sotsialistliku revolutsiooniga kohutavat genotsiidi ja «punast terrorit», kui inimesi hävitati klassikuuluvuse, rahvuse, mõttelaadi järgi. Selle geneetilise ja vaimse suurpuhastuse tagajärgi on seni tunda ka Eestis.

Kui keegi võtab tribüünilt sõna võrdsuse teemal, ja eriti veel valimiseelsel perioodil, oleks kohane hüüda: «Hoidke varas kinni!».