Kuula artiklit

Homses Sirbis: 

FOTO: Sirp

KAAREL TARAND: Horisontaalne teema

Detsember on hea olemise, helduse ja lahkuse kuu, mille kinnituseks kirjutasid Eesti tähtsamad parteijuhid koos presidendi ning teadusilma esindajatega alla deklaratsioonile, kus lubatakse teadustegevuse rahastamist suurendada kolme aasta jooksul ühe protsendini Eesti sisemajanduse kogutoodangust, mis tähendab ligikaudu 250 miljonit eurot. Lubadust täita ei ole iseenesest keeruline, sest päris ilma rahata pole teadus praegugi. Meenutades, kui lõdva käega riigikogus riigieelarve tegemise käigus nn regionaalinvesteeringuteks (tuntud ka kui kommi- või katuseraha) miljoneid pilluti, võib arvata, et vaba raha tõotuse täitmiseks on.

JÜRI SAAR: Savisaare kohtusaaga kui muinasjutt

Jokkeri immuniteet on piiritu, ei mingeid õiguslikke toiminguid: kõik, mida ta puutub, muutub samuti õiguslikult immuunseks. Seda näitab ka nõue tagastada Savisaarelt konfiskeeritud raha.

Neil päevil sai lõplikult selgeks Edgar Savisaare (edaspidi härra S või Tema) üle kohtumõistmise lõpetamine, millega tehti Talle ja Tema kaitsjatele kena jõulukingitus. Juhtum ajas nii mõnegi õiguseksperdi mõtlemisaparaadi lühisesse, mida siis veel arvata lihtinimestest. Ei ole vähimatki kahtlust, et Tema näol on tegemist väga halvas tervislikus seisundis isikuga, kellest on inimlikult kahju. Tegelik küsimus pole aga üksnes protsessi jätkamise või lõpetamise otsus. Tähtis on määratleda, mida tähendab kogu see juhtum õiguslikult ning millises valguses näitab see meie õigussüsteemi ja selle toimimist.

ÜLO NIINEMETS:Monsanto dokumendid IV

Eesti ja glüfosaat: kasutame üha rohkem, teadlaste arvamust ei kuula ja riigil seisukoht puudub

Kui palju kasutatakse Eestis glüfosaati? Ühena esimestest kirjutas glüfosaadi (vt Glüfosaadi keemiline olemus ...) massikasutusest Eestis ning võimalikust kahjulikust toimest keskkonnale ja inimtervisele 2003. aastal Nastja Pertšjonok Eesti Päevalehe artiklis «Kui palju mürki jõuab toidulauale?»  Kui 2003. aastal müüdi Eestis juba 100 000 kilogrammi glüfosaate (toimeaine ekvivalendina), siis 2007. aastaks oli glüfosaatide müük enam kui kahekordistunud ning glüfosaadist oli saanud kõige enam kasutatav taimekaitsevahend. Statistikamet on kahel aastal, 2016 ja 2017, välja andnud kaks täpselt ühesuguse pealkirja pressiteadet «Turustatud taimekaitsevahendite hulk mullu kasvas».

MARGUS MAIDLA: Akadeemiline ressursitõhusus

Kuni teadlane ei saa ettevõtluses kaasa lüüa, nii et isegi ebaõnnestumise korral oleks tal võimalus teadustööle naasta, seni ei suuda me tulemuslikult akadeemilist ressurssi väärindada.

Ressursside efektiivsem kasutamine on üks kolmest kehtiva strateegiadokumendi «Teadmistepõhine Eesti 2020» eesmärkidest. Leheküljealuses täpsustuses peetakse küll selle all silmas materiaalseid ressursse, kuid vaadelda tuleb ka intellektuaalsete ressursside kasutamise tõhusust.

2018. aastal sai nn Nobeli majandusauhinna New Yorgi ülikooli majandusprofessor, Maailmapanga pikaaegne endine peaökonomist ja asepresident Paul Romer. Romeri endogeense majanduskasvu mudeli järgi peaksid riigid haridussüsteemi pidevalt investeerima, otsima kasvuallikaid oma ressurssidest – teadusest ja innovatsioonist. Ta lõi majandusteadusliku platvormi postulaadile, mille järgi parim majanduspoliitika on hariduspoliitika.

Süda ja rahutus. BERIT Kaschani intervjuu Eda Ahiga. EDA AHI: «Ukrainas mõistad, milline kaal ja tähendus võib olla kirjandusel ja selle lugemisel.»

Eda Ahi viies luulekogu pealkirjaga «Sõda ja rahutus» on nüüd ilmunud. Nagu autorile heaks tavaks on saanud, hellitab ka see raamat lugejat julge, terava mõtte ja tabavate kujunditega. Ahi värsid on mõõdetud laitmatu vaistu ja sügava südamega, ta ei pelga ühtegi teemat. Tema värskeim, Ukraina lipu värvidesse rüütatud raamat räägib sõjast. Ja selle kaudu kõigest, mida ellujäämiseks tarvis. Luulest alustades.

MERLIN KIRIKAL: Mina, Johannes Semper ja Maarja Kangro

Maarja Kangro «Minu auhinnad» kinnitab, et auhindade mõju on erakordselt kehaline: kirjaniku organism hakkab nõristama nektareid, mis annavad talle eluisu tagasi.

Johannes Semper kirjutas 1920. aastal, et kunstiteost saab vastu võtta kahel moel: seda võib kas a) maitsta või b) mõista. Prestiižsete kirjandusauhindade žürii liikmed ei tohiks tema arvates isiklikku maitset arvesse võtta. 

Eks sellest vastandusest, nagu ka Semperi tekstikorpusest üldse või kirjutada pikalt. See kirjanik on eesti kultuuris praegu katastroofiliselt out: viimasel ajal pole ilmunud ühtegi tema luuletuste ega esseede, samuti mitte proosa, isegi ebapunaste novellide-romaanide uustrükki mitte. Kui kirjastus Ilmamaa avaldas 2013. aastal Semperi „Päevaraamatud“, saatis teksti napp ja vabandav, võib-olla isegi kiirustades kirjutatud saatesõna, tsitaatidest kokku õmmeldud. Ka ei ole lavastatud tema «Armukadedust» Endla, Tallinna Linnateatri ega Ugala laval. Tal pole praeguses Eesti Vabariigis sümboolset kapitali, nii nagu seda on näiteks A. H. Tammsaarel või Mati Undil või meie kaasaegsetest Andrus Kivirähal – ja Maarja Kangrol.

 

ANNA-LIISA UNT: Seitse aastat õnnelikku armastust

Maastikuarhitektuuribüroo TajuRuum keskendub koostööd ja kaasamist väärtustavate väliruumide loomisele. Nende tööde signatuur on «atmosfäärilisus».

TajuRuumi maastikuarhitekte tunnustati 2018. aastal Eesti maastikuarhitektide liidu aastapreemiaga. Kuna nominentide hulka pääses korraga neli nende tööd, otsustas Eesti arhitektuuripreemiate žürii tunnustada esmakordselt kogu bürood.

LIINA SOOSAAR: Elu ilu leiutamine

On positiivne, et juba käesoleval aastal toimuv Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) ja sellega seotud võistlus tundeid tekitab.* Ilu mõiste provokatiivsus oli ka üks peamisi põhjusi, miks see üldse biennaali teemaks sai. Siinkohal soovingi vastukaaluks Jaanika Tamme artiklile vaadelda, kas TABi üldteema ja visioonivõistlus peaksid otseselt lähtuma poliitilistest ja majanduslikest küsimustest. Või kas on üldse võimalik midagi luua, ilma et meid ümbritsev loodut kuidagi ei mõjutaks?

MARIELL AREN: Detsember. Kristusest kommertsini

On suisa imekspandav, et ostlemise ja arvukate muude hooajaliste toimetuste kõrvalt jõutakse ka nii paljusid kontserte külastada.

Eesti jõulukombestikus on kokku sulanud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse Kristuse sünnipäev ning lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Leidub neid, kes tähistavad veendunult vaid üht, ent suurem osa rabab mitmel rindel. Mõnega neist kolmest pühast annab siduda juba kontsertide pealkirjagi: «Jõuluootus» (EMTA koor ja sümfoniettorkester ), festivali «Jõulujazz 2018» kontsert «Talvemaastikud» (Eesti Filharmoonia Kammerkoor), «Jõulukontsert» (Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester) või «Kauged jõulud» (Eesti Rahvusmeeskoor). Sellele loetelule lisandus muidugi veel tohutu hulk kontserte pealkirjaga «Advendikontsert». Valik oli suur, kuid sisu enamjaolt ühetaoline. Üks osa publikust käib aastast aastasse traditsiooniks kujunenud kontsertidel ja väldib seega valiku tegemisega kaasnevat stressi. Teine osa läheb sinna, kuhu sisetunne kutsub.

Arvustamisel:

Eda Ahi luulekogu «Sõda ja rahutus»

T1 Mall of Tallinn

teleseriaal «Pank»

Arthur Schopenhaueri «Maailm kui tahe ja kujutlus»

Paolo Sorrentino mängufilm «Silvio» 

näitus «Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018» Tretjakovi galeriis

Alice Kase, Neeme Külma ja Jass Kaselaane näitus «Alice, Neeme & Jass» Helsingi Taidehallis

Laurentsiuse näitus «OOOO»

konverents «Pedagoogika, praktika ja pärimusmuusika tulevik kõrghariduses II»

VAT-teatri «Südame sosin», Kenneth Flaki ja Külli Roosna lavastus «Prime Mover», Tartu Üliõpilasteatri «Saak» ja Eesti Draamateatri «Päikesetriip»

Marko Pomerantsi «Minu ministeeriumid»