Ainar Ruussaar: ettevaatust – Putini populaarsus pudeneb (34)
/nginx/o/2018/05/08/7832080t1h865c.jpg)
10. jaanuar 2019, 20:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nelja aastaga on nende Eesti televaatajate hulk, kes 31. detsembri hilisõhtul vaatasid mõnest Kremli kanalist Venemaa presidendi Vladimir Putini uusaastapöördumist, kahanenud 25 000 silmapaari võrra. Seda on pool Narva linna elanikest. Venemaa uuringukeskuse Levada andmetel langes Putini populaarsus tema enda kontrollitavas riigis mullu alla 60 protsendi. Pärast Krimmi okupeerimist toetas oma presidenti 80 protsenti venemaalastest.
Kuid ettevaatust pealtnäha heade uudistega! Esiteks on Putin nii vana-aastaõhtul kui ka enne ja pärast seda vabalt kättesaadav internetis nutiseadmete vahendusel. Nägin ise, kuidas lõbusad Vene turistid vaatasid 31. detsembri õhtul kell üksteist Tallinna Raekoja platsil kuuse all telefonidest just Putini pöördumist. Putin on jõuliselt sotsiaalmeedias. Lõunapoolsetes Euroopa riikides kasvab nende inimeste arv, kes ei saa üldse aru, miks tigedad baltlased seda igati toredat ja julget meest verbaalselt kiusavad.
Need «vanemad» venemaalased, kes mäletavadki ainult Putini Venemaad, on saanud kahekümneaastaseks. Olen kohanud venelasi, kellega Kremli võimust rääkides taban ennast mõttelt «kirub, aga austab ja armastab». Kahjuks võib õigus olla neilgi, kes viitavad võimalikele populaarsust tõstvatele sammudele ja see eesmärk on ju Venemaa puhul sama, mida nägime Donald Trumpi valimisloosungil. Teeme Venemaa uuesti suureks.
Valeuudiste levitamise ja Venemaa demoniseerimise teadetega kasvab nende inimeste hulk, kes ei usu enam kedagi ega midagi ja arvavad, et kõik on tõepoolest võimalik.
Peter Pomerantsev oli peaaegu prohvetlik, kui ta tõi Venemaa propaganda telgitaguseid kirjeldades käibele mõiste «tõde pole olemas ja kõik on võimalik». Uuringud näitavad, et valeuudiste levitamise ja Venemaa demoniseerimise teadetega kasvab nende inimeste hulk, kes ei usu enam kedagi ega midagi ja arvavad, et kõik on tõepoolest võimalik. Osa neist põgeneb tasuta meelelahutusmaailma, mida on igal pool ja kõigis keeltes. Osa neist inimestest lihtsalt eirab ühiskonda ja selle juhtimismudeleid, seda enam, et ookeani tagant lendu tõusnud «tõejärgne ajastu» aitab neil seda otsust enese jaoks põhjendada. Osa neist tõmbab selga kollased vestid ja hakkab autosid kummuli pöörama.
Ühiskond on seda tervem, mida rohkem selle liikmeid on aktiivsed. Ükskõik millisel suunal ja millist värvi erakonna poole. Valimisaktiivsus on ühiskonna tervise üks peamisi näitajaid. Valimistulemus muidugi ka, mis aga eeldab kaotajate ja võtjate teineteise viisakat tunnustamist. Selles mõttes võis Eesti 200 reklaamiteraapial olla isegi teatav positiivne mõju. Äkki raputas see nii mõnegi tegelikkuse eest peitu pugenud eestlase ja venelase epideemilisest unisusest üles?