Prantsusmaalt saabus 12. novembril 1998. aastal Tallinna Muuga sadamasse Hollandi Antillidel registreeritud ookeanilaev Uniselva. 149 meetri pikkune ja 11576-tonnise kandejõuga laev kinnitati sadama 9. kai äärde ning laaditi Mehhikosse viimiseks peale väetiselast.

Paraku selgus 18. novembril, et laevaomaniku suurte merevõlgade katteks arestis Eestis laeva Harju maakohtu täitevosakond Saksa laevaremondifirma Blohm & Voss Repairs GmbH nõudmisel.

Kui jaanuari alguses käisime toimetusest koos Muuga sadama kapteni Rein Raudsalu ja tema asetäitja Artur Kivistikuga laeval meeskonna olukorraga tutvumas, joonistus välja üsna meeldejääv pilt. Enne meeskonnaga kohtumist saime jutule laeva kapteni Victor Carrenno Garciaga ja vanemtüürimehe Victor Mantaga. Mis siis juhtus, et 25 meremeest laevale unustati?

Ligi kaks kuud kai ääres olnud laeva meeskonnal tuli veeta külmal Eestimaal jõulud ja aastavahetus kaugel oma kodust ja perest ning seda teadmatuses oma tuleviku suhtes ja ilma töötasuta. Sõltusid ju meeste pered otseselt laeval teenitud rahast ning nende toimetulek kannatas selle all. Laevakapteni sõnul oli meestel saamata kolme kuu palk. Peremees oli neist lahti öelnud ja keegi meestest ei teadnud, millal ja kuidas nad koju saavad.

Meestel oli vaid kerge riietus ja seetõttu püsisid ka laevas. Kapten loobus ka laeva reidile viimisest, sest siis oleksid nad olnud veel enam meie talvega silmitsi. Õnneks olid laevaruumid soojad ja pakkusid meestele turvatunde. Vaid mõni vapram käis aeg-ajalt meremisjoni majas, kus neile pakuti võimaluse korral tasuta teed ja õlut.

Esimene kuu oli meeskonnal kitsas käes nii toidu kui ka joogiveega. Siis tuli abiks agentuurfirma Merktrans, kes aitas peruulaste toidumuresid lahendada ning kattis meeskonna toidu, vee ja laeva kütte kulud lootuses need laeva müügirahast tagasi saada.

Jaanuari keskel jõudis meesteni teade, et toimusid läbirääkimised laeva meeskonna väljavahetamise asjus ning Deutsche Schiffbank, kellele laevafirma oli Uniselva pantinud, oli nõus maksma meeskonnale saamata jäänud palga ning toimetama nad tagasi kodumaale.

Kohtusin Peruu meeskonnaga veel 25. jaanuaril, mil nad olid juba märksa paremas meeleolus. Tarmo Multonen Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsioonist korraldas neile linnaekskursiooni. Buss võttis mehed peale laeva juurest ning giidi saatel nähti ära ka Tallinna sadamad ja sõideti edasi vanalinna. Nüüd oli meestel seljas ka soojemaid riideid ja nad pidasid kenasti meie külmas vastu. Toompeal tehti jalgsi pikem ring, mille lõpetas meie meremeeste ametiühingute korraldatud õhtusöök restoranis. Juba paar päeva hiljem asusid meremehed teele Limasse. Viimasena lahkus laevast kapten Victor Carrenno Garcia ning laeva võttis üle eesti meeskond, kes jäi Uniselvale olukorra lahenemiseni. Enne lahkumist said mehed võlausaldajalt kätte teenitud palga ja tasutud lennupiletid.

Kokku oli 25-liikmeline meeskond sunnitud Eestis olema 78 päeva. See Muuga sadamas kai ääres oldud aeg kasvatas ka omaniku võlasummat.

Tarmo Multonen pidas mugavuslipu all sõitnud laeva arestimise otsust igati õigeks, sest ei soovitud, et Eesti saaks maaks, kuhu tullakse võlgade eest peitu. Küll aga poleks tohtinud omaniku võlgade pärast meeskonda jumala hooleks jätta. Ta lisas ka, et meremehed said ka juhtunust õppust. Lõksu jäädes oleks tulnud kohe pöörduda abi saamiseks saatkonna ja rahvusvaheliste merekindlustusfirmade ning transporditöötajate ametiühingute poole.